Küllap tajume kõik väga teravalt piirangute ja vaktsineerimisralliga seoses tekkinud polariseerumist ühiskonnas. Olles vaktsiiniusku maskikohustuse pooldaja, suudan ma mingil tasandil mõista inimesi, kes ei taha end süstida lasta ning on piirangute vastu. Minu jaoks on probleem see, missuguste sõnade ja väljendite abil me oma seisukohtadest räägime, kirjutab sotsiaaldemokraat Kirke Karja Postimehes.
Kunstilised liialdused ja uljad märterlikud sõnavõtud on mõnedes tekstitüüpides ja eraviisilistes vestlustes aktsepteeritavad ja vahel isegi omal kohal, kuid teistele inimestele eeskujuks olev tark ja kogenud avaliku elu tegelane peab oma avalikke sõnavõtte mitu korda läbi mõtlema. Sest sõnadel on tähendus ja kaal – sõna võib olla relv.
Eelmisel nädalal avaldas kuulsa kohviku tuntud omanik sotsiaalmeedias teate, mille kohaselt vähendatakse kohviku mahutavust ning ei hakata vaktsiinipassi kontrollimisega kliente represseerima. Jah — represseerima.
Esiteks, repressiooni definitsioon on Sõnaveebi andmetel «poliitilise süsteemi vägivaldselt pealesunnitud karistus vm surveavaldus». Ükski poliitiline süsteem ei hoia inimest kohvikust eemal, kedagi ei sunnita midagi tegema. Valikuid on mitmeid: testi, vaktsineeri, kasuta läbipõdeja QR-koodi või külasta teine kord ning parandage mind, kui eksin, aga vaktsiinitõendi nõudmisel ei rakendata vägivalda.
Teiseks on sellel sõnal meie kultuuriruumis küllaltki õõnsakstegev konnotatsioon, kas pole. Vaktsiini ootav või vaktsineerimata inimene loeb rahuajal sõna «repressioon» ning see sisendab talle, et olukord peab ikka totaalselt halb olema – kurjus on kõikjal. Ta loeb seda ühe korra, seejärel kuuleb kuskil veel ning tasapisi hakkab arvama, et ka temast on saanud ohver, represseeritu.
Ükski poliitiline süsteem ei hoia inimest kohvikust eemal, kedagi ei sunnita midagi tegema. Valikuid on mitmeid: testi, vaktsineeri, kasuta läbipõdeja QR-koodi või külasta teine kord.
Iseennast ohvrina kujutlev inimene on kergeks saagiks neile, kellel on soov teda ära kasutada. Ohvrinarratiivi on lihtne kinnistada, kui leiad süüdistatava, pakud näilist abi ning ilusa fassaadi taga saad lubada endale hoopiski alatumaid manöövreid.
Selliste sõnade ettevaatamatu kasutamine paneb tahes-tahtmata ebamugavasse olukorda ka vaktsineeritud inimesed. Jääb tunne, nagu nad läheksid repressioonidega kaasa.
Sama kohvikuomanik soovitas oma pöördumise lõpus saata kaebused peaministrile. Jällegi — ma mingis mõttes isegi mõistan tema pahameelt, kuid selline soovitus pole kohane täiskasvanud intelligentsele inimesele. On inimesi, kes päriselt kirjutavadki peaministrile kaebusi ja alatuid kirju!
Õigupoolest ma täpseid mahte ja sisu ei tea, aga kui juba mina sain ühe sotsiaalmeediapostituse uudisteportaalis avaldamise järel võhivõõrastelt kirju sisuga «pane ennast põlema», siis kahtlen, et peaministri kontaktid kasutamata jäävad. Nüüd andis ka populaarse kohviku omanik mõista, et oma viha väljavalamine võõra inimese peal on justkui aktsepteeritav.
Tõenäoliselt tahtmatul viisil kultiveerib kohvikuomanik selle soovitusega neid väärtushinnanguid, mille vastu ta ise on, ning annab julgust juurde inimestele, kelle jaoks pole probleem olla mühaklik.
Lugupeetud Peeter Rebane, ma mõistan, et Teil on raske ning olete väsinud sellest jamast. Me kõik oleme. Tõenäoliselt poleks Te sellist teadet avaldanud, kui Teil oleks kerge tulla ots otsaga kokku ning kui vaktsiinipassi kontrollija ja leplike klientide leidmine oleks lihtne ülesanne. Aga hoidume ettemõtlematult valitud sõnadega sillutamast teed millelegi, mille vastu me tegelikult võitleme.