Krista Aru: Kultuur on meie ühisosa

Eveliis PadarKultuur, Tartu

Krista Aru

Meil on õnn elada vabas Eestis. Demokraatliku riigi üks suurimaid eeliseid on, et kõigil võib olla kõige kohta oma arvamus ning kellegi jaoks määratud ja kinnistatud teemasid pole. See on tore, et enamuse sündmuste ja tegevuste, isikute ja arengute suhtes valitseb arvamuste paljusus, kuid mõnede suurte küsimuste ja teemade puhul peaks arvamuste paljususest saama ühiskonda kandev seisukoht. Näiteks eesti keele ja kultuuri püsimine, edenemine ja elujõud.

Ei tulnud lõpp, tuli kasvamine

1899. aasta lõpul kirjutas Tartus ilmunud Ado Grenzsteini ajaleht Olevik: “Kus puudub jõud, seal puudub ka edenemine, ja see edendav jõud puudub lihtsalt väikeses rahva arvus. /- – -/ Suurte rahvaste külge liitmine on nende kulturaelu ainus tingimine.” Tartu teine ajaleht Postimees vastas sellele: “Kui Eesti rahvas oma elu korraldamises tõsises meeles tööd püüab teha, siis saab tema elujõud kasvama, ja need, kes meile peatset otsa ette kuulutama kipuvad, rõõmustavad siis enneaegu.” Aeg näitas, et õigus oli Postimehel. Kõike tuli siis alles ise luua ja tüki haaval kokku kanda: seltsielu, eesti keelt, kooliharidust, kirjandust ja kunsti. Mingit toetust eestlaste püüetele polnud loota vene kroonu- ega baltisaksa majandusvõimult. Aga maarahvast oli saamas eestlane, kes tahtis harida maad ja koolitada oma lapsi. Kustumatus edasipüüdmise vaimus loodi 1902. aastal Tartu Eesti Hoiu- ja Laenuühistu, 1906. aastal avati oma rahadega ehitatud Vanemuise maja, 1907. aastal asutati Eesti Kirjanduse Selts jne. Seda kõike suudeti, sest rahva hulgas valitses usk ja tahtmine püsida ja kesta rahvusena ning luua selleks ise tingimused ja võimalused

Oma riik andis tuge 

24. veebruaril 1919, Eesti Vabariigi 1. aastapäeval “Estonia” teatris peetud kõnes ütles Friedebert Tuglas, et noor Eesti riik on: “Kõige rahvameelsem vabariik, mis võimaldab kõige suuremal määral isiku ja hulga arenemist, mis kasvataks rahvuslikku kultuuri ja oleks vaba suure maailma aadetele, mis annaks vaimu ja keha toitu kõigile, kes ta piirides – sellisena tahame näha Eesti tulevast riiki.”  Sellise riigi sündi kinnitas maareform, esimene seadus iseseisvas Eestis, millele hakati rajama kogu majanduselu. Igaüks püüdis riigi ehitamisesse oma panuse anda. Taheti ehitada kiiresti, jõuda ruttu edasi. Eestikeelsena avas uksed Tartu Ülikool, sündisid kirjanike ja kunstnike liidud, loodi akadeemilised seltsid jne. Kõike oli vaja ja palju, kuid majanduslikku võimu tegemiseks oli vähe.  Aga oli ju oma riik. Nii hakatigi tegemistes ja ettevõtmistes üha rohkem lootma riigi abile ning see seltskondlik alge, omajõul tegemine, mis oli eesti ühiskonna püsti ajanud ja oma jalgadel käima pannud, jäi tahaplaanile. Juhan Luiga kirjutas juba 1923. aastal: “On tekkinud arvamine, et riigikogu kaudu saab kõike head korda saata. Ei ole midagi ekslikumat, kui see vaade. Riigikogu ja valitsus saab vaid korraldada neid energiaid, mis ühiskonnas loodud, tekkinud.”

Kukkus enne ise kokku 

Viiskümmend aastat nõukogude okupatsiooni ei hävitanud eesti kultuuri. Osa sellest elas ja arenes vabas maailmas, osa peitis end kirjutatud ridade vahele, allteksti kunstiteostes ja muusikas ning otsis teed ka kõige ahtamates võimalustes. Eesti keel oli meile kallis ja rahvuslik kultuur teostas end ümbritsevatest piirangutest ja ideoloogilisest painest hoolimata iga päev. Kuid need pikad aastad risustasid ja määrisid kultuuri. 1980. aasta sügisel käsikirjaliselt ning välisraadio vahendusel levima hakanud “40 kirja” küpsemise loost jutustavas raamatus iseloomustavad Sirje Kiin, Rein Ruutsoo ja Andres Tarand 1980. aastate  tegelikku ohtu kultuurile kõige täpsemalti: “Kõige kohutavam, isegi kohutavam kui vägivald eesti kultuuri kallal selle sõna otseses mõttes, oli Eesti Vabariigi päevilt koos emapiimaga edasi antud inimlikkuse, aususe, halastuse, kõige selle, mis inimsuhted üldse inimväärseks teeb, veel kuritegelikum järkjärguline hävitamine.” Meie õnneks kukkus enne see kuritegelik monstrum kokku.   

Mitte ainult hoida, vaid ka luua

 Juba rohkem kui kolmkümmend aastat elame taas vabas Eestis. Meil on seni väga hästi läinud. Me oleme palju tööd teinud, et taas kiires korras oma elu euroopalikule tasemele viia. See kiirus ei ole olnud kõigile jõukohane, on olnud ülekohtunegi. Selles ruttamises jäi osa vajalikku tegemata, osa sai valesti tehtud. Need vead on loonud olukorra, kus üks ja teine poliitiline jõud saab kuulutada, et just nemad on kutsutud ja seatud eesti keelt ja kultuuri päästma. Tahaks küll teada, kelle käest tuleb päästa ja mida see päästmine endast kujutab, aga arvan, et see pole siiski esmatähtis. Esmatähtis on hoopis see, kas eesti keele ja kultuuri püsimise eest seismine võiks olla meie kõikide ühine aade mitte ainult sõnades vaid ka tegudes? Kas see võiks olla ühendav jõud, mis paneb Eestis kõigil silmad särama, hoolimata poliitilistest tõekspidamistest ja erinevatest teedest kultuuri edendamisel? Kultuur ja rahvus, keel ja rahvustunne on ju meie kõigi oma, erinedes kohati vaid oma laadilt ja väljendusvormilt, muutudes ühes aja, vajaduste ja tingimustega, kuid jäädes siiski ehtsaks.

Riigimasin töötab meil täistuuridel ja isegi eurobürokraatiaga tullakse suurepäraselt toime. Kuid sellest kõigest on kaasaegses keerukas maailmas vähe, kui oma kultuuri ei kanna ühiskond, kus au sees on vabaduse väärtust kõrgelt hindav ja kultuurrahva vastutust kandev isik. Eesti riigi lõi püsti iseenda jõust sirgunud seltskond, mis oma õiguses ei vääratanud ka siis, kui kõrvalseisjad laususid kadumist. Kogukondlikku vaimu, sisemise eneseväärtusega isikuid, kes mitte ainult ei hoia kultuuri, vaid oma tegude, käitumise ja tööga loovad kultuuri, vajame täna rohkem kui kunagi enne.Selles on meie püsimine ja meie ühisosa.

Arvamuslugu avaldati 8.02.2023 Tartu Postimehes.

Krista Aru on Riigikogu kandidaat nr 505 Tartu linnas. Loe tema kohta rohkem siit.