Hiljuti otsustas valitsus kärpida huviharidusele mõeldud riigipoolset toetust seniselt 14 miljonilt 7 miljonile eurole. Küünilisel moel seoti kärbe pisikese palgatõusuga õpetajatele, mis võttis sama suurusjärgu summa, kirjutab sotsiaaldemokraat Kristo Siig EPLi arvamusportaalis.

Aga haridusministeeriumi rahakott on ikka üks, asja võib ka teisiti vaadata. Huviharidusest võetav raha (7 miljonit) on suurusjärgu poolest sarnane summale, mis suunatakse suviste õpihuvilaagrite toetuseks (6 miljonit). Sealjuures liigutatakse raha suuresti valdkonna sees – õpihuvilaagrite toetusi kutsutakse taotlema neidsamu koole ja huvikoole, kelle püsitegevuse arvelt teise käega kärbiti. Sisuliselt anti jätkusuutlikule, aastaringsele huvitegevusele kirvest ja asemele sokutati suvine projektipõhine lahendus.

Selles valguses teeb muret ka asjaolu, et õpihuvilaagrite plaan näib segane ja läbi mõtlemata. Õpihuvilaagrid käidi algselt välja lahendusena distantsõppest tekkinud õpilünkadele. Tore mõte, pandeemiast põhjustatud mahajäämus on kohati päris tõsine.

Nüüd on aga õpilünkade leevendamine tahaplaanile jäetud, pigem on need lihtsalt suvised laagrid. Ka need on iseenesest vajalikud, sest leevendavad pandeemia tingimustes plahvatuslikult kasvanud vaimse tervise probleeme noorte seas. Aga kui huvikoolid oma tegevuse sügisel kärpe tõttu kokku tõmbavad, on lõppsaldo ikka noorte kahjuks. Niisiis suvised õpihuvilaagrid on nagu katkise autorehvi asendamine… võttes asemele teise rehvi sama auto alt.

Lisaks tõid Eesti Laagrikorraldajate Liidu esindajad Delfi Erisaates välja, et kuna laagreid toetatakse nii suures mahus, siis ei jagu nende läbiviimiseks sobiva kvalifikatsiooniga inimesi. Muidugi saab öelda, et kriisi käigus peabki kiirelt tegutsema ja katsetama, häid lahendusi ei ole ning iga uue asjaga ongi alguses palju segadust. Kui aga seame õpihuvilaagrite toetuse huvihariduse kärpe taustale, tekib küsimus, kas on mõtet võtta raha toimivast süsteemist ja panna uude, alles katsetamisel asja, mis ei olegi mõeldud regulaarseks, jätkusuutlikuks saama?

Näib, et kriisi mõjude leevendamise plaani koostades paisati õpilaagrite idee välklahendusena välja ja see sai otsustajatele armsaks. Kui see juba välja hõigatud oli, tulid eelarvearutelud ja selgus, et fiskaaltasakaalu altar nõuab ohvrit. Õpihuvilaagritest ei saanud aga enam loobuda, sest ilma selleta oleks kriisileevendusplaan lahja paistnud. Nii toodi suvise leevenduse nimel ohvriks järgmise aasta huviringid ja trennid.

Kristo Siig: suvised õpihuvilaagrid on katkise autorehvi asendamine…teise sama auto rehviga