Lauri Läänemets: hea Hans H. Luik, teeme vahet sotsialismil ja saamatul ning passiivsel riigijuhtimisel

Jana RistimetsArvamus

Viimases Eesti Ekspressis avaldatud arvamusloos nõuab Hans H. Luik vähem sotsialismi ning rohkem nutikat majandamist (EE 05.01.2022). Kuivõrd viimasega on raske vaielda, siis Hansu näpuviibutus sotsialismi suunal näitab kahjuks taas kätte traumad ja kompleksid, milles tänini vaevleme, kirjutab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets Eesti Päevalehes.

Selles on oma roll nii hulgi imporditud äärmusliberaalsel mõttel, kuid tõsi – ka sotsiaaldemokraatide tegemistel ja tegematajätmistel. Lepime nüüd selles kokku, et tänasel saamatul ja passiivsel riigijuhtimisel pole sotsialismiga mingit pistmist. Paremliberaalide koalitsioon on see, kes 2-kohalise majanduskasvu tingimustes keskklassi pered vallamajja talongijärjekorda saadab, mitte sotsid.

Kui paljudes lääne ja põhja euroopa riikides, mida endale ju tihti ühiskonnamudeli mõttes eeskujuks seame, on sotsiaaldemokraatlikud väärtused osa ühiskonna vundamendist, siis Eestis on sotsiaaldemokraatia taandunud kitsaks elustiilitooteks. Ma julgen väita, et just praktiline ja pragmaatiline mõtlemine võiks olla osa Luige sõnastatud “estosteroonist”.

Samas viimastel aastatel mõnevõrra elukaugeks jäänud ning niššikaevikutesse takerdunud sotsiaaldemokraatia on saanud mingi kitsa ühiskonnagrupi imagoloogiliseks aksessuaariks. Luik nagu ka mitmed teised prominentsed majandus- ja äriinimesed tõstatas oma artiklis mitmeid ühiskondlike valupunkte, kuid ta ajas tehte käigus sassi probleemi ja lahenduse. Sotsiaaldemokraatia on lahendus, mitte probleem.

Kaasaegne sotsdemokraatia

Esiteks, moodne sotsiaaldemokraatia pole ammu enam sihitu helikopterilt raha külvamine. Sellega tegeleb tänane liberaalsete jõudude koalitsioon, kes oma elektritoetuste süsteemiga saadab ka keskmisest kõrgema sissetulekuga pered vallavalitsusse talongijärjekorda. Äärmusliberalismi moraalne ja reaalne pankrot polnudki kunagi “kas” vaid “millal” küsimus. Aga see selleks. Sotsiaaldemokraatia keskne eesmärk on võrdne ja võrdõiguslik ühiskond, kus maksud ja toetused on suunatud selliselt, et eneseteostus poleks lihtsalt hüpoteetiline vabadus vaid reaalne ja kõigile inimestele laienev võimalus eneseteostusele ning seeläbi võimekus oma elatustaset kasvatada.

Paraku on liberaalide ülistatud nähtamatu käsi hooletult meie tänase ühiskonna sellelt teelt kõrvale pühkinud. Elame keskmise palga ning kahekohalise majanduskasvu numbrite illusioonis, millest enamus Eesti inimesi praktikas mingit osa ega kasu saa. Uudiseid vaadates ja lugedes võivad inimesed uhkust tunda selle üle, kuidas Eesti on oma majanduskasvult Euroopa esirinnas, kuid kui nad järgmine päev panka kodulaenu lähevad taotlema, pakutakse neile soetamiseks varsti keldrikorruse hoiuruumi. Ning me ei räägi siin enam isegi lihttöölistest (kes täistööajaga teenitud palga eest võiksid ju ka omada õigust ja võimalust oma kodule), aga keskmise ja üle selle sissetulekuga linnaelanikest.

Luik tõi ühe olulise murekohana väga täpselt välja usaldamatuse probleemi meie ühiskonnas, kuid see usaldamatus pole tekkinud iseenesest vaid see on olnud aastatepikkuse riigipoolse apaatsuse tulemus, kus inimene on lihtsalt komakoht Exceli real. Inimese reaalsed võimalused, väärikus läbi töö, ligipääs riigi teenustele – see kõik taandub teisejärguliseks. Nagu hea Hans ka tabavalt kirjutas – et tõhusamalt tegutseda, peame oskama kasutada andmeid, kuid ka siin peame silmas pidama, et me ei taandaks selle käigus inimest koodijupiks või statistiliseks veaks.

Hea Hans, lepiksime ühes asjas kokku

Eesti saab hakkama, kuid saab paremini. Meie noored edumeelsed ja maailmakuulsad ärimehed-naised majandusväljaannete esikaantel on saavutus, kuid kaanepilte imetledes ei tohi me unustada kogu ülejäänud ühiskonda, kes praegu järjest maha on jäämas. Meie lapsed on targad, kuid kauaks? Lähiaastatel jõuab massiliselt kogenud õpetajaid pensioniikka ning kes tahaks võtta nende koha tahvli ees olukorras, kus vaatamata palgatõusule õpetajate reaalne elatustase tänu inflatsioonile alanud aastal hoopis langeb, mitte ei tõuse? Ning mis on nende laste reaalne edasiõppimise võimalus, kui nende maapiirkondades elavate ja töötavate vanemat ausalt teenitud palk lihtsalt ei võimalda neil soovitud eriala ülikoolis edasi õppida?

Hea Hans, lepiksime ühes asjas kokku: teeme vahet saamatul ja passiivsel riigijuhtimisel ning sotsialismil / sotsiaaldemokraatial, sest neil kahel pole omavahel mingit pistmist. Tean sa pole viimastel aastatel rootslastega üleliia hästi läbi saanud, kuid sotsiaaldemokraatlikku mudelit järgides on nad üles ehitanud üsna konkurentsivõimelise riigi, kus inimesed usaldavad oma valitsejaid, teevad maailmatasemel tehnoloogiat ja muusikat ning lisaks jääb neil veel raha ülegi, et Baltikum oma investeeringutega kommunismiblokist 21-sse sajandisse tuua. Rääkimata läänelikest inimkesksetest väärtustest ja juhtimiskultuurist, mida nad oma ettevõtetega Eestisse on toonud ning mis riigi passiivsuse kiuste meie tööturul mingigi tsiviliseeritusse on taganud.

Saadame pensionile selle oravate spinni, et sotsiaaldemokraadid tahavad kõik raha laiali jagada, ettevõtted pankrotti ajada ning rikastelt autod ära võtta. See jutt on sama adekvaatne kui näiteks aastaid kõlanud ähvardused, et progressiivse tulumaksu kehtestamisega kukuks Eesti majandus kokku.

VASTUKAJA | Lauri Läänemets: hea Hans H. Luik, teeme vahet sotsialismil ja saamatul ning passiivsel riigijuhtimisel