Lauri Läänemets: kas rohepööre annab Eesti maapiirkondadele kabelimatsu?

Jana RistimetsRohepööre

Kui riik käitub rohepöörde teemadega sama passiivselt ja saamatult kui paljude teiste eluliselt oluliste küsimustega, siis tulevad meie naaberriigid rohepöördest välja võitjatena, kuid meie ettevõtete, põllumajanduse ning maapiirkondade konkurentsivõime saab kabelimatsu, kirjutab SDE esimeheks kandideeriv Lauri Läänemets ERR-is.

Mis on rohepöördel pistmist praeguse energiakriisiga? Eeskätt see, et me teadsime, et see on tulemas, aga ettevalmistuste asemel riik istus käed tagumiku all ning ootas, et Brüssel asjad ära korraldaks. Rohepöördega ähvardab minna samamoodi. Paremerakonnad väldivad teemat, sest see on valijale keeruline ja “ebaseksikas”, samal ajal kui konservatiivne vastasleer maalib rohepöördest Brüsseli kolli, mis Eesti pered külma, pimedasse ja viletsusse jätab.

Niimoodi jätkates leiame end loetud aastate pärast olukorras, kus soomlased ja rootslased on rohepöörde võitjatena arendanud tulusad ja globaalselt konkurentsivõimelised majandusharud, kuid meil on ette näidata paar soojustatud hruštšovkat ja päikesepaneel inimtühja vallamaja katusel.

Kui on üks teema, mille osas on kõik eestlased ühel nõul, siis on see loodushoid. Laulvat revolutsiooni tõukas ürgne instinkt kaitsta oma loodust ja elurikkust ning nüüdki soovime selle pärandada järgmistele põlvedele. Seega loogiliselt võttes võiks ju rohepööre olla miski, mille osas me kõik nõustume?

Põhimõtteliselt nõustumegi, aga loomulikult pole mõeldav olukord, kus see kõik tuleb meie inimeste heaolu ja toasooja hinnaga. Ometi just nii lähebki, kui me laseme rohepöörde diskussiooni poliitiliselt kaaperdada ning päevapoliitika huvides ootame taas passiivselt, et see probleem end ise lahendaks.

Tegelikult oleks hoopis tarvis, et rohepöörde osas saavutataks vaikiv erakondadeülene konsensus, mis on meid juba aastakümneid edukalt teeninud kaitse- ja välispoliitikas.

Naabrid rajavad terveid majandusharusid, meie kakleme

Rohemajandus on liiga lai mõiste, et laskuda tehnilistesse detailidesse, kuid ometi on üks põhimõte, milles me võiksime saavutada vähemalt teatava üksmeele.

Edukas rohepööre ei pea ega saagi olla Brüsseli või kellegi teise poolt Eestile ette kirjutatud reeglid, mida me lihtsalt pimesi järgime. On palju räägitud riskist, et rohepööre võib Eestile tulla sotsiaalmajandusliku heaolu hinnaga ning üsna kindlalt tulebki, kui me jääme passiivseks kõrvaltvaatajaks samamoodi nagu juba aastaid energeetika küsimustes. Küll kuskilt tuleb keegi ja annab meile torust ja kõik saab korda. Vaadake oma elektriarvet: ei saa ju.

Heitkem pilk põhja poole, kus meie naaberriigid on juba aastaid olnud rohetehnoloogiate eesliinil ning loonud seeläbi mitte ainult konkurentsivõimelisi ettevõtteid, vaid lausa terveid majandusharusid koos tasuvate töökohtadega. See ei too riigile ja ühiskonnale mitte ainult otseselt tulu, vaid annab nendele riikidele ka tugeva positsiooni keskkonnapoliitikas kaasa rääkimiseks Euroopa Liidu tasandil. Tänu meie patoloogilisele passiivsusele ning argusele Eestil seda positsiooni pole.

Me ei suuda oma huve kaitsta sõnades, sest tegudes on meil vähe ette näidata. Kui näiteks Soome ütleb, et EL-i pakutud metsanduse ja maakasutuse kliimaeesmärgid pole teostatavad, siis nende sõna maksab. Mitte riigi suuruse, vaid sisu, kogemuse ja varasemate tegude tõttu.

“Eestisse rajati viimane märkimisväärne tuulepark pea kümme aastat tagasi, ülejäänud aja oleme kraavi ümber vaielnud.”Taani alustas tuuleenergia toetamist juba 1970. aastatel ning nüüdseks tuleb 50 protsenti nende elektrist tuuleenergiast. Taani ettevõte Örsted on maailma suurim meretuuleparkide arendaja. Eestisse rajati viimane märkimisväärne tuulepark pea kümme aastat tagasi, ülejäänud aja oleme kraavi ümber vaielnud ning tulemus vaatab nüüd vastu elektriarvelt.

Tuulest meil puudust pole

Meie ülesanne poliitikute ja riigina on rohepöördelt nõuda maksimaalselt kasu riigile ja selle elanikele, et see oleks õiglane ja pakuks võimalusterikast tulevikku. Küll aga ei saa me jääda lihtsalt nõudjateks, vaid peame ise võtma initsiatiivi ning julgelt otsima ning toetama ettevõtmisi ja teadusprojekte, mis reaalselt meie riigi ja inimese tulevikus sellest pöördest võitjana välja tooks.

Roheline tulevik ei saa olla valitsuskabineti ja käputäie suuremate ettevõtete nõukogude määrata, vaid selle keskmes peab olema kohalik tasand, kus iga eestlane saab kaasa rääkida, panustada ning võita. Külastades erinevaid Eesti maapiirkondi näen ohtralt innovatiivseid mõtteid ja ettevõtmisi, mida võimendades saaks riik rohepöördest võita.

Kus meie maapiirkondades see rohepotentsiaal siis on? Kui tahame, et ka tulevikus oleks inimestel soojad toad, ilma et nad peaksid selleks riigilt toetust küsima või ettevõtted oma tootmist peatama, peame arvestama kohalikke erisusi.

Energeetikasektoril on võtmeroll ning parim energia on see, mida me ei tarbi. Elamufondi renoveerimine ja uuendamine on seega kindlasti üks väike osa, kuid lihtsalt kortermajade soojustamisest ei piisa. Riik peab energiaefektiivsuse tõstmisel ning uute tootmistehnoloogiate rakendamisel toetama kõiki tootjaid ja tööstusi, mitte ainult üksikuid suuri ja lärmakaid. Otseselt ja rahaliselt, mitte ainult sõnades ja sotsiaalmeedias.

Kuid energiat tuleb igatahes toota ning siin on tegelikult hea näide sellest, kuidas ka väikeses Eestis on igal piirkonnal oma potentsiaal. Maamehena öeldes: millest meil Eestis puudust pole on puss ja tuul. Ehk siis maagaasi ja muude energiaallikate importimise asemel on meil kasulikum toota tuuleenergiat ja biometaani.

Kui näiteks Lääne-Eestis ning saartel on suur meretuuleparkide potentsiaal, siis Järvamaa on tuntud oma loomakasvatuse poolest ja seal tekkivaid biojäätmeid saab väärindada biogaasiks. Biometaani saab kasutada transpordisektoris, mis hetkel on ju üks suurimaid saastajaid. Tulemuseks on puhtam transport ning põllumehed on suurema osa oma süsinikujälje vähendamisest saavutanud.

Ida-Virumaast üritatakse juba ette maalida pilti kui suurimast kaotajast, suuresti läbi sealse süsinikumahuka tööstuse lobi. Kompetentsel juhtimisel võiks lähikümnendid olla hoopis Ida-Virumaa comeback Eesti tööstuse lipulaevana.

Keskkonnasäästlikum majandusmudel ei eelda, et mitte midagi ei tohi mitte kuskil toota. Tootma peab, kuid mõistlikumalt ja efektiivsemalt ning ümbritsevat keskkonda austades. Ida-Virumaal on tohutu potentsiaal just seetõttu, et seal leidub vajalik taristu, mida roheinvesteeringute toel saaks vastavalt uue ajastu vajadustele kaasajastada ning lisaks on seal ka tugev tööstustraditsioon.

See viimane pole mingi tühi sõnakõlks, vaid täiesti reaalne argument ettevõtetele ja investoritele: kohalikud inimesed oskavad ja tahavad oma kätega midagi reaalset toota ning tunnevad selle üle uhkust. Ida-Virumaal nähakse oma töös väärikust ja väärtust, mitte pelgalt palganumbrit ning see on tohutult oluline eelis. Aga kui valitsus ja ametkond jätavad rohepöörde kohalike põlevkivitöösturite juhtida, jääb Ida-Virumaa pikas perspektiivis kindlasti kaotajaks.

Roheteemad tuleb seada regionaalpoliitika vankri ette

Ilusad sõnad, kuid sõnadest saavad teod alles siis, kui anname uue käigu ka haridusele. Eriti just maapiirkondades ning lähtuvalt majandusmudelitest, mille arendamist riik seal strateegiliselt toetab.

“Nii saaksime rohepöörde tuules suurendada ka riigipoolset panust teadus- ja arendustegevusse tervikuna.”Roheraha tuleks suunata keskkoolidesse ja ametikoolidesse, aga ka kõrgkoolidesse, mis arendaksid välja õppekavad vajalike oskuste ja teadmistega noorte harimiseks. Nii saaksime rohepöörde tuules suurendada ka riigipoolset panust teadus- ja arendustegevusse tervikuna.

Need õppeasutused ei pea enam asuma Tallinnas või Tartus, need võiksid ja peaksidki toimetama seal, kus neid oskusi ka reaalselt rakendatakse, olgu selleks Kärdla, Rakvere, Jõgeva või Põlva. Need noored ei pea enam konkurentsivõimelise töökoha leidmiseks tõmbekeskusesse kolima ning see tähendab, et aitame sellega inimestel maale tagasi tulla ja sinna jääda. Ainuüksi ühe tuulepargi rajamine Saaremaa lähiümbrusesse võib luua paarsada kaudset ja otsest kohapealset töökohta.

Regionaalses fookuses peavad olema Eesti toit ja maapiirkondade töökohad. Kallid energiahinnad näitavad, kui haavatav on kogu ühiskond, kui meie põllumehed ja toidutootjad raskustesse satuvad.

Meil on vaja sõnastada see, kas ja kui palju peab riik panustama toidutootmise enda energiatootmisesse, innovatsiooni või teadusarendusse, et pakkuda lahendusi tuleviku põuaste, tormisemate ja soojemate aastate jaoks. Eestil on järgmisel kuuel aastal rohesiirdeks kasutada kolm miljardit euroraha, mis aitab luua uusi töökohti. Tagamaks, et trammiliinide kõrval liiguks vähemalt samad suurusjärgud maapiirkondadesse, peab meil olema vastus küsimustele kuhu ja milleks.

Küllap neid nüansse ja võimalusi võibki loetlema jääda, kuid kõige olulisem on rõhutada seda, et kui riik käitub rohepöörde teemadega sama passiivselt ja saamatult kui paljude teiste eluliselt oluliste küsimustega (nagu näiteks elektriturg), siis loetud aastate pärast oleme olukorras, kus meie naaberriigid tulevad rohepöördest välja võitjatena, kuid meie ettevõtete, põllumajanduse ning maapiirkondade konkurentsivõime saab kabelimatsu.

Selleks, et riik saaks seada paika kindla ja perspektiivika plaani, tulekski saavutada rohepöörde osas erakondadevaheline konsensus, sest nii saame me ühtsetest põhimõtetest lähtuvalt kommunikeerida oma vajadusi Brüsselile ning luua reaalse plaani, mis teenib Eesti huve nii majanduses, regionaalpoliitikas, hariduses kui ka keskkonnahoius.

Lauri Läänemets: kas rohepööre annab Eesti maapiirkondadele kabelimatsu?