Kriisi leevenduse keskmes peaks tervise kõrval olema perede toimetuleku tagamine, eriti kui koolid võivad jääda suletuks ja töökohad kaovad. Selle asemel soovitakse aga suunata kogu Eesti tähelepanu aprilli lõpuni referendumile, kus kõik osalejad saavad petta, nii «jah» kui ka «ei» vastajad, kirjutab erakonna aseesimees ja Riigikogu liige Lauri Läänemets Järva Teatajas.
Me kipume unustama, et kõige alus on perekond ja vaieldamatult on meile oluline iga Eesti pere. Olgu seal lapsega ema ja isa, ema ja vanaema, kaks ema või üks isa. Loodetavasti on igal inimesel keegi, keda oma perekonnaks pidada, seda ka üksi elaval eakal inimesel.
Sest nii nagu eesti keel, kultuur ja rahvus sõltub Eesti perede käekäigust, nii on ka abielu eeldus inimeste soov luua pere. Viimasel ajal on räägitud palju sellest, kui oluline on abielu või kui oluline on selle määratlemine põhiseaduses. Kuid silmapiirilt on täiesti kadunud Eesti pere, mis on tegelikult kõige selle aluseks ja ilma milleta ei ole meil ka ühtegi abielu.
Põhiseadus üksi ei tõsta lastetoetusi, referendum ei taga perede toimetulekut, ei tee riigieelarvet. Need otsused tehakse sõltumata seadustest, sõltumata rahvahääletustest ja just igapäevaotsustel on peredele, seal kasvavatele lastele kõige suurem mõju. Seda eriti kriisi ajal.
Ajal, kui Eesti on kõige sügavamas koroonakriisis, tööandjate reservid on kevadel ära kulunud ja iga vale areng võib viia tööpuuduse järsule kasvule, surutakse riigikogus läbi suurt petuseadust. See on referendum, kus kõik saavad osaleda, kuid mitte kellegi sõna ei maksa, hoolimata nende vastusest.
«Jah» vastajad saavad petta, sest küsimuses «Kas abielu peaks olema mehe ja naise vaheline liit?» on puudu sõna «üksnes».
Ehk «jah» vastuse võidu korral korratakse praegu seaduses olevat, kuid ei välistata selle laiendamist tulevikus teistele abieluvormidele. «Ei» vastuse korral pole praegu isegi teada, mis sellele järgneb, ilmselt peaks tõlgenduse andma riigikohus.
Parlament peab suhtuma rahvasse austavalt ja julgema panna hääletusele mitte ümmargust küsimust, vaid seaduse teksti. Selliselt, et kui rahvas on oma otsuse teinud, siis see ka automaatselt seadus on.
Rahva tahet aga kardetakse, sest kui sellist päris referendumit tehakse ja rahvas ütleks «ei», siis saadetaks riigikogu kohemaid laiali. Olen alati referendumi, kaasamise ja osalemise usku olnud, kuid ma ei salli, kui inimesi petetakse!
Debatid, mis riigikogus esikohal on, peaksid keskenduma Eesti perede toimetulekule, majanduse käimas hoidmisele, viiruse leviku peatamisele. Paljudele inimestele on ületamatu keerukus koolide sulgemine, seda eriti algklassilaste puhul, kes kodus õppimisel vajavad täiskasvanu juuresolekut.
Mida see tähendab perekondade sissetulekule, kui näiteks pere ainus leivateenija peab koju jääma? Või kui mitu kuud lapsevanem suudab end töö ja koduõpetajaameti vahel jagada enne, kui vaimselt murdub?
Mida teeme siis, kui lapsevanem on ühtlasi ka õpetaja, kes lisaks kodusele elule peab käigupealt ümber korraldama kogu oma töö?
Eesti pere toimetulek, et oleks tööd ja keegi ei kukuks sel raskel ajal vaesusse, on see, mille eest ma riigikogus seisan. Samamoodi seisan vastu igasugusele katsele korraldada rahva suuremahulist petmist, mis kuni aprilli lõpuni hoiaks avalikkuse tähelepanu kõigel muul kui Eesti perel ja Eesti inimese toimetulekul.