Lauri Läänemets: kõiki probleeme ei lahenda kärbetega, kriisist väljumiseks peab toetama inimesi

Reformierakonna lahendus kõigile riigis valitsevatele probleemidele tundub olevat eelarve tasakaal ja kärpimine. Peaministri parteil on kas riigis valitsevast vale arusaam või neil lihtsalt puudub tegelik kriisist väljumise plaan.

Kogu Euroopa trükimasinad trükivad juurde uut raha, range eelarvepoliitika poolest tuntud USA ja Saksamaa turgutavad sellel ja järgmisel aastal oma majandust ja ühiskonda hiigelsuurte laenudega. On täiesti arusaamatu, kuhu Eesti valitsus selle kõige keskel tormamas on? Jääb vägisi mulje, et mingi edetabeli koht on vaja võtta, sest ühiskonna päästmisega siin selget seost ei ole.

Kui kriisist väljumisel seatakse esikohale riigieelarve, näitab see, et valitsusel ei ole plaani, kuidas riigina raskustest üle saada. Meil on oht, et kriis loob uut ebavõrdsust, kümned tuhanded teenindussektoris töötanud noored ja naised on olnud tööta pikka aega, see mõjutab nende pere planeerimise ja tuleviku võimalusi.

Inimestel on vaimse tervisega probleemid, noorte enesetappude arv on kerkinud rekordkõrgele. Arstid ja õed on üle koormatud, kriisi raskust kandvate õdede palkade tulevik on lahendamata – varasemad kokkulepped on lõppenud, kindlust ei pakuta.

Osa ettevõtlussektoritest on kurnatud, kes pankrotti pole läinud, neid ähvardab välismaise suurkapitali poolt ülevõtmine. Kõike ei saa teha enam nagu varasemalt, oma töö peavad paljud ümber korraldama ja see vajab lisatuge.

Eesti Vabariigi valitsus aga kavatseb neile probleemidele vastu astuda laste huvihariduse rahade kärpimisega?

Laste ja perede arvelt palga- ja pensionitõusu tegemine on ebamoraalne. Noorte ja vanavanemate panemine kaalukausile võiks jääda minevikku, ent paistab, et minevikku on kinni jäänud hoopis Reformierakond, kui arvab, et me kärbime end sellest kriisist välja.

Täna on hoopis vaja senisest ulatuslikumat tuge lastele ja peredele, taas avada koole, huvitegevust ning pakkuda vajalikku vaimse tervise tuge ja teisi sotsiaalteenuseid. Need, kes kriisis on pihta saanud, tuleb upitada reele tagasi.

Kuiv exceli-tabeli poliitika on liialt pealiskaudne, selliselt pole võimalik saada tervikpilti majandusprotsessidest ja neid mõjutavatest teguritest. Vaadates üle lahe Soome, siis seal suurendatakse riigi kulutusi haridusele ning tervishoidu. Sest ühiskond on katki ja kui midagi on katki, siis ei hakka ta täisvõimsusel tööle mitte kunagi, õlita palju tahad seda masinavärki.

Koroona on meile näidanud, et neoliberalistlik õhuke riik, mis fetišeerib ainult majanduskasu ja ei märka selle keskel inimest, on jõuetu midagi ette võtma, kui korraga paljud raskustesse satuvad. Enne kui rutata meid ühiskonnana veel nõrgemaks tegema, võiks avalikkuselt hoopis küsida, et kas inimesed üldse sellist abitut riiki enam tahavad. Ma julgen väita, et ei taheta.

Ei taha need, kelle lähedased surid, kuna piirangute otsustamise aluseks oli majandus, mitte inimelu. Ei taha need kümned tuhanded, kes töö kaotasid ja siis lageda taeva alla jäeti. Ei taha ettevõtjad, kelle tegevus peatati, kuid seda ei suudetud kompenseerida. Selle vastu on need, kes pidid jääma koju isolatsiooni ning loobuma neljandikust oma palgast. Samuti lapsevanemad, kes said üleöö omale koduste õpetajate koorma, kuid õhuke riik oli jõuetu neid selles toetama.
Ajad muutuvad ja kunagised kauamängivad ei ole tänapäeval enam hitid. Selle asemel, et vana eelarve tasakaalu plaat uuesti peale panna, soovitan kuulata, mida Eesti ütleb – tahame hoolivat ja õiglast riiki, kus esikohal on inimene, eriti lapsed.

PÄEVA TEEMA | Lauri Läänemets: kõiki probleeme ei lahenda kärbetega, kriisist väljumiseks peab toetama inimesi