Praeguses olukorras mängib pimedas usus börsi kummardav pealtvaatamispoliitika jõukuse ümber, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Lauri Läänemets Eesti Päevalehes.

Energiakriisi lahendamiseks peaks riik bürokraatliku alanduseta hüvitama elektrihinna kallinemise kõigile tarbijatele. Elekter ei ole luksuskaup, riigi kohustus on oma kodanikele see tagada. Kriisi lahendamiseks on võimalik rakendada kiirkorras kolme meedet.

Praegu käivitatud toetusskeem tuleks kiiremas korras prügikasti visata ning mõistusevastaselt kallinenud elektriarved tuleks kompenseerida kõigile tarbijatele ning seda liigse bürokraatiaga inimesi alandamata. Praegu oleme me sisuliselt olukorras, kus enamik Eesti peresid saadetakse vallamajja talongijärjekorda ja sadadest peredest tehti loetud kuudega abisaajad.

Esiteks: riik peaks hinnatõusu kompenseerima otse elektritootjate kaudu

Esiteks peaks riik peaks maksma toetuse otse elektritootjatele, kes omakorda vähendavad elektriarveid. Kui lähtume sellest, et varasematel aastatel oli elektri hinnavahemik 40-50 eurot Mwh, siis igasugune hind, mis ületab 50 EUR/Mwh piiri, peakski tarbijatele kompenseerima 80%. Nii toimetas näiteks Norra valitsus ning meie peaksime samamoodi käituma.

Arusaadav, kui meie eelarve ei kanna välja 5000 eurost ülempiiri, aga 2000 euroga võiksime toime tulla. Seda enam, et kallinenud elektrihindade tõttu laekub riigieelarvesse sadu miljoneid eurosid rohkem käibemaksu. Lisaks on kasutada CO2 kvoodiraha 200 miljoni euro ulatuses ning Eesti Energia rekordkasum, mis päeva lõpuks on ju Eesti elanike raha, mis neilt ringiga ülekohtuselt kooritakse.

Seda raha tuleb kasutada nüüd, et teenida riigiettevõtte tegelikku omanikku – rahvast. Lisaks eeltoodule on riigi võimuses nõuda Eesti Energialt arvetele 90 päevast maksepuhkust, et inimesed ei peaks elektriarvete tasumiseks küsima riigiettevõttelt sisuliselt kiirlaenu intressiga maksetähtaja pikendust.

Kui Reformerakonna Riigikogu fraktsiooni esimees Mart Võrklaev väidab, et hinnatõusu ei suudeta kõigile kompenseerida, siis sisuliselt tunnistab koalitsioon ise vajadust suuremate toetuste järele. Seda enam on jahmatamapanev koalitsioonierakondade künism, sest võib juba ette kujutada, kuidas käibemaksu ülelaekumisest saadud maksurahaga saavad Reformierakond ja Keskerakond aasta pärast endale valimistel hääli „osta“, valijate enda raha eest muidugi.

Teiseks: elekter pole luksuskaup, riik peab oma kodanikke börsikapriiside eest kaitsma

Elekter ei tohi muutuda luksuskaubaks. See on põhivajadus, mida riik on kohustatud oma elanikele ja ettevõtetele võimaldama mõistliku hinnaga. Kui börs oma tänasel kujul töötab ühiskonna kahjuks, on valitsuse kohustus riigi elanikke ja majandust börsi kapriiside eest kaitsta. Parempoolsete erakondade koalitsioon usub pimesi turu toimimist vaatamata sellele, et ka suvaline väike tootja võib tekitada tohutuid anomaaliaid.

Seega teise meetmena peakski riik võtma selge initsiatiivi ning reguleerima börsi, et oma elanikke meelevaldsete anomaaliate eest kaitsta. Tulevikus saab sellistest kõikumistest argine reaalsus ning meie riik peab suutma tagada igale inimesele aastas 1000-2000Kw õiglase hinnaga elektrit.

Šokk, mis elektriarvetega järjest inimeste postkastidesse potsatab on vaid eelmäng, sest niigi märkimisväärne inflatsioon saab veelgi võimendust elektrihindadest. Võime paberil imetleda majanduskasvu ja palgatõusu, kuid mõistkem, et tänases majandusmudelis jõuab see reaalsuses vaid väheste valituteni ning enamike jaoks neelab elektrihind otse ja kaudselt läbi toodete-teenuste kallinemise igasuguse palgakasvu, mis nende elujärge oleks võinud parandada.

Me ei räägi siin „vaestest ja väetitest“ vaid igati korraliku sissetulekuga peredest. Majanduskasvu numbrit võime imetleda, kuid reaalsus on see, et saabuvaks kevadeks oleme vaesemad, kui olime sügisel. Mida teevad need inimesed, kelle palk polegi viimastel aastatel tõusnud või on see kasvanud vaid nigela protsendi võrra – näiteks ülikoolide töötjad, õpetajad, päästjad, politseinikud ja kultuuritöötajad?

Kui riiklikult seatud palgatase on poliitiline otsus, millega väärtustatakse inimest ja tema panust ühiskonda, siis praeguse hinnakasvu tingimustes on need palgatasemed pigem mõnitamine kui tunnustus. Ka pensionärid maksavad valitsuselt saadud helde pensionilisa elektriarvete alla.

Kolmandaks: kiirkorras tuleb tõsta maksuvaba tulu miinimummäära

Suures plaanis mängib iga selline kriis jõukust olulisel määral ümber ning meie tänane maksusüsteem soosib seda, et iga kriis lööb kõige valusamalt just keskklassi ja kõige haavatavamaid. Kaotavad ka need kümned tuhanded pered, kes napilt toetusskeemi ei mahu, sest maandusid valele poole valitsuse Exceli-arvutust.

Kallinevad hooldekodude hinnad, kuid sealsed töötajad sellest mingit võitu ei näe – jäävad veel palgatõusustki ilma. Laste huviringid muutuvad paljudes kohtades veelgi kallimaks ja kättesaadamatuteks. See on tänase valitsuse pealtvaatamispoliitika laastav mõju.

Ainus, mis aitaks pikas perspektiivis, oleks mõtestatud ja tasakaalustav majanduspoliitika, mis ei suruks meie ettevõtteid ka praegustes tingimustes palgaralliga kaasa jooksma ning seeläbi täiendavalt inflatsiooni kütma.

Seega kolmandaks tuleks valitsusel päevakorda võtta maksuvaba tulu miinimummäära tõstmine kiirkorras, sest nii kaitseme just madalama sissetulekuga inimesi – eriti oluline praeguses kriisis, aga hädavajalik ka pikemas perspektiivis võrdsema ning ühtlaselt paremal elujärjel ühiskonna loomiseks.

Lauri Läänemets: paremerakonnad kauplevad elektribörsil maha keskmise Eesti pere heaolu