Lauri Läänemets: Reformierakond mängib Eesti edu maha

Nii nagu südasuvine palavus on asendunud vihmavalingutega, on ka praeguse päikesetõusu valitsuse säravad hetked jäänud selja taha. Asemele on tulnud püsivalt argine sombusus, kus valitsuse ühele läbikukkumisele järgneb teine ja sellele kolmas. Pidevate ebaõnnestumiste taustal süveneb inimestes pettumus, mis väljendub ka EKRE populaarsuses, kirjutab riigikogu liige, sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets Postimehes.

Kujutagem ette majapidamist, kus pidevalt midagi juhtub, ent korda ei saa ükski asi. Kord hakkab lekkima köögikraan, siis jääb jooksma tualetipott, tagatipuks hakkab sisse ajama ahi ning lõpuks kukub eest välisuks. Ema-isa peavad küll nõu ja kinnitavad lastele ja murelikele sugulastele, et vaatasime üle, asjad on enam-vähem korras ning probleem on hoopis eelmistes omanikes, vee-ettevõttes ja ootamatult kehvas ilmas. Kui vigadele uuesti tähelepanu juhtida, siis kinnitavad vanemad, et juba on uuritud ja arutatud, et alati võib halvemini olla ja kindlasti ei juhtu midagi hullu. Ja siis langeb sisse katus.

Eesti poliitika katus on rahva usaldus oma riigi ja valitsuse suhtes ning usk meie ühiskonna tulevikku. Üks viis seda usaldust mõõta on toetus erakondadele ja selle kulg ajas. Viimaste kuude jooksul on pigem EKRE toetus kasvanud. Reformierakond on vahetanud senise kolli, kellega varem Eesti rahvast hirmutati, uue hernehirmutise – EKRE vastu. Selles vastanduses on küll kena annus mängu ilu, ent see võib koos valitsuse teiste hädadega viia senise edu mahamängimiseni või lausa allakäigutrepile.

EKRE suudab küll tajuda ühiskonnas olevaid probleeme, ent lahenduste pakkumise asemel asub neid hoopis võimendama ja hirmu külvama. Reformierakond jällegi ei mõista suures osas ühiskonna ees seisvaid väljakutseid ja püüab jätta muljet, et asjad saavad peenhäälestusega korda. Pingete lahvatamise korral aga vastutust ei võeta ja raskused, ka need, mida saab vaid riiklikult või üheskoos lahendada, lükatakse inimeste ja kogukondade kaela. Tüüpiline paremliberaalne lähenemine.

Reformierakond, mis on kaugel oma tippaegade reitingust, ei julge täna vajalikke muudatusi käima lükata ega ellu viia, sest kardetakse toetuse vähenemist. Valitsusse saanuna on reformierakondlased tegelenud rohkem võimu kindlustamisega kui tegeliku valitsemise ja Eesti elu edendamisega. Nii sillutatakse hoopis teed EKRE valitsusele. Küsimus ei ole selles, kas EKRE saab valitsusse, vaid EKRE positsioonis. Kaja Kallase saamatus ei valmista ette mitte Martin Helme naasmist rahandusministeeriumisse, vaid jõudmist Stenbocki majja.

Pidevatest ühiskondlikest või lokaalsetest kriisidest jagusaamiseks on vaja kaasavamat ja kogukondlikku, inimest ja loodust säästvamat poliitikat.

Teisalt mäletame, et kuigi EKRE on lubanud seista inimeste eest, ei jõudnud eelmise valitsuse ajal toetusmeetmed paljude nendeni, kes töötasid turismi vallas või teeninduses või olid väikeettevõtjad. Samuti kannatasid maapiirkondade aiandusettevõtted ja lõpetati regionaalselt oluline üürikorterite ehitamise programm, kuid samas toetati keset kriisi Porto Franco luksuskorterite ehitamist Tallinna südalinna.

Piirkondlik ebavõrdsus süveneb ka praeguse valitsuse ajal. Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon ei suutnud õigel ajal korraldada tõhusat vaktsineerimist, ohutusnõuetega hüpati edasi-tagasi, mis on suurendanud inimestes kõhklusi ja andnud ruumi vandenõuteooriate levikule. Maskid on tagasi, piiranguid tuleb juurde, kuigi valitsus peaks olema võimeline õppima nii senisest kogemusest kui ka oma vigadest ja teiste riikide praktikast. Meie ees etendub aga parempoolse poliitika pankrot, ent see pole turvaline etendus mugavas teatrisaalis, vaid puudutab meie kõigi igapäevaelu. Kas lapsed saavad rahulikult koolis käia, mis saab uute piirangute tingimustes paljudest töökohtadest ja kas hakkajad ettevõtjad ikka saavad julgelt talvele vastu minna? Mida toovad endaga kaasa kärped, mida on kavas teha hariduse ja siseturvalisuse arvel? Põletavaid küsimusi on veel ja veel.

Umbmäärasuse asemel vajab Eesti valitsemist, kus pingutatakse ja tehakse kõik ka selleks, et inimesed koonduksid ühise eesmärgi nimel. Kahjuks näeme aga vastandumist ja inimeste lahterdamist – näiteks vaktsineerituteks ja vaktsiinivastasteks, kuigi võiks lihtsalt öelda, et on need, kellel on olnud võimalus vaktsiini saada, ja need, kel pole seda olnud.

Reformierakondlik edukultusel põhinev ühiskonnakorraldus, kus igaüks on väljas enda eest, ei toimi juba mõnda aega. Tehnoloogilised uuendused, viirus ja kliimakriis muudavad maailma kiiresti, tõmmates mõnel ettevõtlussektoril või ühiskonnagrupil aina tihedamini vaiba jalge alt. Pidevatest ühiskondlikest või lokaalsetest kriisidest jagusaamiseks on vaja kaasavamat ja kogukondlikku, inimest ja loodust säästvamat poliitikat. Meil on vaja riiki, mis pealtvaatamise asemel tasandab ebavõrdsust ega jäta kedagi üksi.

Lauri Läänemets: Reformierakond mängib Eesti edu maha