Lauri Läänemets: tasuline kõrgharidus surub noored laenurattasse intresse keerutama

Kõrgharidus ei ole enam ammu väheste privileeg, vaid ühiskondlik hüve. Tasuline kõrgharidus asub seevastu kihistumist suurendama, sest ta loob olukorra, kus sinu võimalus õppida oleneb pigem rahakotist ja mitte teadmistest, kirjutab Lauri Läänemets

Reformierakond ütles hiljaaegu riigikogu liikme Maris Lauri suu läbi välja oma võimaliku valimislubaduse – kaotada Eestis ära tasuta kõrghariduse andmine.

Lauri hinnangul tuleb ülikoolidele anda tagasi õigus küsida õppetasu, seda ka eestikeelse õppe puhul. Lisaks näeb kunagine haridusminister ja pikka aega pangaanalüütikuna töötanud Lauri vajadust õppelaenude süsteemi reformimise järele. Reformierakondlik plaan panna üliõpilased õppemakse maksma ning suruda neile peale suuremad õppelaenud on kindlasti kasulik pankadele, kes võidavad kosunud intressidest. Samas suruks see samm paljud noored vaesusesse ega lahenda mitte kuidagi meie ülikoolide peamist probleemi, milleks on õppejõudude palgaraha nappus.

Kui keegi sooviks põhi-, kesk- või kutsehariduse andmisel seada sisse tasulise hariduse, siis mõistaksid ilmselt kõik, kui laastav ja piirav oleks selle otsuse mõju ühiskonnale. Tasuta hariduse mõte on ju kogu maailmas vähendada ühiskondlikke lõhesid, tagada võimalikult paljudele pääs teadmiste juurde, pakkuda kõigile võrdseid võimalusi, sealhulgas kehvemal elujärjel olijatele võimalust kitsikusest välja rabeleda.

Kõrgharidus ei ole enam ammu väheste privileeg, vaid ühiskondlik hüve. Tasuline kõrgharidus asub seevastu kihistumist suurendama, sest ta loob olukorra, kus sinu võimalus õppida oleneb pigem rahakotist ja mitte teadmistest. Paratamatult läheb siis nii, et ülikoolide uksed jäävad suletuks paljudele andekatele ja lahtise peaga noortele, kes on pärit tagasihoidlikest oludest. Iseäranis just Eesti-suguses väikeriigis ei tohi me lasta kaotsi ühtegi võimekat noort, mitte ühtegi talenti. Lisaks on Eesti võtnud selge suuna teadmistepõhisele majandusele, mistõttu läheb järjest enam vaja haritud inimesi.

Kuidagi ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et juba praegu on tudengite koormus maksimumi lähedal – kõrgkooli nominaalajaga lõpetamiseks peab täiskoormusel õppima, sest vastasel juhul tuleb oma õpingute eest ise maksma hakata. Kohustust pühenduda 40 tundi nädalas õppetööle on keeruline täita ilma korralike sotsiaalsete garantiideta. Seega pole ime, miks ühel hetkel õpitakse töö kõrvalt ja mitte vastupidi ning miks tööturg neelab inimese enne, kui ta lõpetab või suundub püüdma magistrikraadi.

Reformierakonna ettepanek kasvatada õppelaenu summat, et see kataks nii tudengite tulevased õppemaksud kui elamiskulud, on valimislubadus rohkem pankadele kui iseseisvat elu alustavatele noortele. Tasuline kõrgharidus surub seega õppiva noore laenurattasse intresse keerutama.

Kõrgkooli lõpetajad on parimas pereloomise eas, kus tegeletakse aktiivselt ka eluaseme soetamisega. Tihtilugu tähendab see panga ees kohustuste võtmist. Reformierakonna lähenemine asetab aga noorte õlgadele täiendava koormuse – õppelaenu tagasimaksed. See töötab selgelt vastu ühiskonna püüdlustele anda eelkõige noortele signaal, et Eestis on hea elada ja töötada, et siin tasub lapsi sünnitada ja kasvatada. Noored täiskasvanud peavad enamasti oma elu nullist üles ehitama, sest neile ei ole kogunenud säästusid. Nad on ettenägematute sündmuste ja probleemide suhtes majanduslikult kõige haavatavamad. 18-24- aastaseid noori on Eestis umbes 100000, kellest ligi 7000 elas 2016. aastal absoluutses vaesuses.

Kui me tahame anda tudengitele parema stardipositsiooni, tuleb hoopis viia ellu sotsiaaldemokraatide idee luua igale noorele tuleviku fond. Tegu oleks fondiga, kuhu riik ja lapsevanemad saavad ühiselt kuni lapse täisealiseks saamiseni raha koguda, mis tagab noorele turvalisema elluastumise. Nii ei leia noored end pärast õpinguid sügavas laenuaugus, vaid neil on olemas kindlus pere loomiseks või ka väike algkapital, et alustada ettevõtlusega.

Tasemel ja kättesaadav kõrgharidus on iga riigi elujõulisuse ja konkurentsivõime tunnuseks. Õppemaksude kehtestamise korral hääletab osa meie noorsoost jalgadega ja siirdub õppima teistesse riikidesse, kust nad ei pruugi kodumaale naasta. Läti ja Leedu peaksid olema siin hoiatavaks näiteks. Õppemaks suurendab veelgi survet minna üle inglisekeelsele õppele, mis vähendab eesti keele rolli hariduses ja teaduses ning tasapisi kogu ühiskonnas.

Meie kõrgharidussüsteemi tõsisem ja ka tulevikuvaates kõige kriitilisem probleem pole mitte tudengite rahaline panus, vaid õppejõudude madalad palgad. Õppemaksude kehtestamine tähendab ühe tuluallika vahetumist teisega. Samuti seda, et riigi roll eestikeelse kõrghariduse heal tasemel hoidmisel järk-järgult väheneb, kusjuures raha saamise eesmärgil loodavad võõrkeelsed õppekavad ei leevenda mitte kuidagi palgaraha puudust, mis kimbutab olemasolevaid õppekavasid.

Kõrghariduse omandamisele ei tohi lisatakistusi seada ega sundida noori inimesi laenuorjusesse, vaid suurendada tuleb hoopis kõrgkoolide riiklikku rahastamist, nagu tasuta kõrghariduse kehtestamisel sai ka kokku lepitud. Hariduse finantseerimine on kogu ühiskonna vastutus, mille jätmine kõige hapramate kanda tekitab küsimuse – kelle huve esindab Reformierakond?

Avaldatud Postimehes 26.09.2018