Lisaeelarve aga ei anna vastust kuidas me kindlustame Eesti perede toimetuleku. Kuidas me ühiskonnana astume vastu ülisuurele inflatsioonile, hindade tõusule, mis ähvardab röövida laste arenguvõimalused või lootuse oma kodule.Julgeolek tähendab ka turvatunnet, kindlust, et oma pere elu on võimalik planeerida pikemalt kui üheks kuuks. Tugevas Eestis peavad julgeolek ning toimetulek olema lahutamatult seotud.
Mäletate, et käesolevale aastale läksid politseinikud, päästjad, õed, tegevväelased, õpetajad, kultuuritöötajad, hooldajad ja paljud teised Eesti inimesed vastu teadmisega, et nende palkade arvelt hoiab riik kokku? Nende heaolu, nende laste ja abikaasade arvelt.
Need tublid inimesed, kellele meie laiapinde riigikaitse tugineb, on tänaseks jäänud ilma sadadest eurodest ja seda igas kuus. Lisaeelarves aga pole sentigi, et valitsuse ebaõiglast poliitikat heastada.
Inflatsioon on regressiivne maks, millel on kõige suurem mõju madalama ja keskmise sissetulekuga inimestele. Inflatsioon kahjustab just nende elu ebaproportsionaalselt palju, sest nende kulutustest suurema osa moodustavad toit, kodu ja transport, mille kulud on suurenenud kõige rohkem.
Täna on enamus palgasaajatest ostujõu mõttes vaesemad kui aasta tagasi. Leib, makaron, küttepuud, autokütus, kõik on vähemalt kaks korda kallim.
Lihtsamalt öeldes, sajast eurost on elukallidus võtnud juba 19 eurot. Keskmise palga saaja peab kulutama sada eurot kuus rohkem kui soovib tavapäraselt elada. Aastaga neelab inflatsioon rohkem kui kuupalga. Pensionär jääb ilma ühe kuu pensionist.
Ning mis on valitsuse vastus aastakümnete suurimale probleemile mis meie inimesi on tabamas? Ühekordne toetus 50 eurot, iga kuu kohta 4 eurot ja 17 senti. Mul on toetusest näidis kaasas, lasen selle ringile, vaadake, kas mäletate üldse veel nii väikest rahasummat.
Muide, mitte ühtegi, isegi kõige väiksemat ja odavamat pakki mähkmeid ei saa selle raha eest. Apteegist võib saada väiksema plaastripaki või tropsid aga mitte ravimeid. Miks on vaja Eesti inimesi selliselt mõnitada?
Sotsiaaldemokraate kohe väga huvitavad sellise toetuse mõjuanalüüsid ning eesmärgid, mida püütakse saavutada. Me soovime kindlasti nendega tutvuda. Eriti olukorras, kus neljaeurosest toetusest jäävad kõrvale puuduva või osalise töövõimega inimesed.
Sõjaga ei saa välja vabandada oma inimeste mitteaitamist. Kriis on kõikjal ja hammustab igalt poolt valusalt. Kutse- ja kõrghariduses, riigikaitses, lastetoetustes, tervishoius, elukohtade puuduses ja kõrgele küündivates üürihindades. Kes ütlevad, et toetused ei ole ainuke lahendus, neil on õigus – ei olegi.
Taolise suure struktuurse probleemi lahendused seisnevad pigem maksumuudatustes, kus keskmise ja madalama palga teenija maksud peavad langema!
Sotsiaaldemokraadid on riigikogus andnud menetlusse eelnõu, mis näeb ette tulumaksusüsteemi reformi, mis suurendaks inimeste sissetulekuid aastas kuni tuhande euro võrra. Meie ettepankust võidaksid paljud keskmist ja madalamat palka saavad töötajad. Ka eakad, kaasa arvatud need pensionärid, kes töötavad.
See on väärikuse ja põhimõtte küsimus. Palgast ja pensionist peab piisama, et ära elada! Kuigi sellega lisaeelarves veel arvestatud pole, on nüüd tagumine aeg reaalselt midagi elukalliduse laastava mõju vastu ära teha.
Lõpetuseks, meenutan, et äsja lõppenud Prantsusmaa presidendivalimiste põhiteema oli hinnakallidus ja toimetulek. Äärepealt oleks see võinud parempopulistid võidule viia. Raskemad inflatsiooni mõjud on meil Eestis alles ees, samamoodi nagu ka parlamendivalimised. Toimetulek on igas mõttes julgeolek!
Sotsiaaldemokraadid Eesti pere toimetuleku ja väärika palga eest seismisel pealtvaatajaks ei jää!