Lauri Paeveer: põgenikele tuleb koheselt tagada elukoht, muidu ohustab konflikt

Hannaliisa ViskUncategorized

Ukrainlased vajavad esmajärjekorras tööd, püsivat elukohta ja koolikohti lastele, kirjutas Lauri Paeveer Eesti Päevalehes

Kui need põhivajadused on täidetud, siis on sõjapõgenikel juba oluliselt lihtsam muid olmeprobleeme lahendada. Likvideerides täna olulisemad pudelikaelad põgenike vastuvõtmisel, saame vältida olukorda, kus praegune ühiskonna abivalmidus pöördub negatiivseks vastasseisuks.

Tänaseks on Eestisse jõudnud üle 30 tuhande Ukraina sõjapõgeniku, kellest 22 tuhat on jäänud Eestisse. Praeguse info kohaselt eelistaks valdav enamus, ligi 85% nendes jääda alaliselt elama Tallinna. See seab meie pealinna väga tugeva surve alla. Et seda survet maandada ja regionaalselt jagada, tuleks mõistlike elamispindade leidmist soodustada ka maapiirkondades võimaldades inimestele näiteks lühiajalisi majutuslepinguid. Põhjus on tegelikult lihtne: nimelt enamik Ukraina sõjapõgenikest sooviks sõjategevuse lõppedes võimalikult kiiresti kodumaale naasta, sest nende perekond ja ka abikaasad jäid ju sinna. Seda, kas peatne koju naasmine osutub ka realistlikuks, meie täna ei saa mõjutada.

Ukraina arenguid oleme jälginud tänaseks juba üle kuu aja proovides samas ennustada, kuidas sõjategevus meid siin nii otseselt kui kaudselt mõjutab. Odava energiaga – olgu selleks maagaas või kütus, me enam arvestada ei saa. Lisaks sellele on kasvamas ka paljude teiste toorainete hinnad. Nii Ukraina sõjapõgenikud, kuid tegelikult ka Venemaa ja Valgevene režiimi eest põgenevad panevad meid sotsiaalmajanduslikus mõttes täiendava surve alla. Esmavajaduste rahuldamine on käinud tõhusalt, kuid riiete, olmeasjade ning hotellitubade jagamine saab olla ainult esmane reaktsioon, mitte pikas perspektiivis plaan. Riigi ja omavalitsuste tegelik prioriteet on pakkuda neile inimestele võimalikult kiiresti jätkusuutlikku väljundit töö, elukoha ning ka hariduse näol. Nii anname põgenikele võimaluse integreeruda meie ühiskonda ning siin iseseisvalt toime tulla.

Juba loetud nädalad pärast esimeste põgenike saabumist saame öelda, et nende suurim mure pole täna, mida selga või jalga panna, vaid mis saab siis kui kuu aega on hotellis elatud? Kuidas leida mõistlik töökoht ja kooli või lasteaiakoht lastele. Tänane vastutusstruktuur on selles aspektis endiselt pisut segane ja seda kõigile osapooltele alustades hotellipidajatest lõpetades korrakaitsjate, omavalitsuste ja ukrainlaste endiga. Toome välja konkreetsed murekohad, kus lahenduste otsimisel ei tohi jalgu lohistama jääda:

Kui esimesed 30 päeva saabumisest on möödas, mis saab olema Ukrainlaste edasine perspektiiv elukoha mõttes? Kas me hakkame majutama neid peredesse nagu seda tehakse UK-s? Kas me mõtleme välja riikliku toetusprogrammi inimestele, kes on valmis oma kodus sõjapõgenikke ajutiselt majutama või neile elamispinda pakkuma? Kuidas saame pakkuda kõige tõhusamalt lastele ja noortele koolikohti? Täna on kõige suuremaks pudelikaelaks see, et nendel lastel pole ju sissekirjutust ja kindlat elukohta, mille alusel nad saaksid kooli minna. Hotelli aadress siinkohal ei aita. Töökohad. Paljudel põgenikel olid saabudes kaasas säästud, kuid siinne hinnatase neelab need kiiresti. Inimestel peaks olema koheselt võimalik tööle asuda, kuid ka siin leidub mitmeid bürokraatlikke takistusi. Tegelikult kummaline olukord, kus tööturul on tööjõudu tarvis – mitte ainult kõrgepalgalisi spetsialiste, aga ka lihttööde tegijaid. Noorte vaba aja sisustamine. See võib tunduda kui suures plaanis kõrvaline probleem, kuid paljude teiste riikide kogemus on näidanud, et kui me ei suuda saabunud noortele pakkuda tegevust, siis hakkavad nad endale ise tegevust otsima ning see ei pruugi alati kõige produktiivsem olla. Nädalad tiksuvad mööda, kuid endiselt pole me suutnud otsustada: kas sõjapõgeniku ajutine kaitse tagab ka sotsiaalhoolekande või eeldab ka see, sarnaselt haridusega, registreeritud elukohta?

Kõige olulisem on see, et me ei jääks lootma ainult sõjategevuse peatsele lõppemisele ning põgenike tagasipöördumisele koju. Isegi kui sõda lõppeks homme, ei tähenda see veel, et neil kohe kuhugile üldse minna oleks. Terved linnad on maatasa pommitatud. Sestap on kriitiliselt oluline, et me juba täna jagaksime ressursse selliselt, et õhukeseks hööveldatud riik nende probleemide kasvades päris käpili poleks.

PPA, õpetajad, noorsootöötajad, sotsiaalametnikud ning teised relevantsed asutused on juba täna töötamas oma võimete piiril ning see tööpõld ainult laieneb. Me ei saanudki olla perfektselt valmis selliseks olukorras. Nii ametid kui ka omavalitsused ootavad riigilt selgemaid juhiseid ja otsuseid, mille põhjal tegutseda ning peame täna likvideerima kriitilised pudelikaelad, et homme ei vallanduks valus vastureaktsioon. Kui me jätame saabunud põgenikud töö, elukoha, hariduse ja sotsiaaltagatisteta, siis paratamatult võib tänane ühiskonna erakordne avatus ja abivalmidus juba loetud kuudega areneda hoopis sotsiaalseks vastasseisuks ja areneda täienevad lõhed meie ühiskonnas.

Lauri Paeveer: põgenikele tuleb koheselt tagada elukoht, muidu ohustab konflikt