Liia Hänni: riigikogu töökorraldus vajab muutmist

Kui 30 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist ilmub avalikkuse ette niivõrd dramaatilise pealkirjaga artikkel nagu Jaak Valge ja Art Juhansoni oma («Eesti parlamentarismi loojangul», PM 20.07), tuleb asja tõsiselt võtta. Eesti põhiseaduslik riigikorraldus toetub esindusdemokraatiale ja kui rahvaesindus ei suuda oma rolli täita, on see tõsine oht riigi julgeolekule ja stabiilsusele, kirjutab sotsiaaldemokraat Liia Hänni Postimehes.

On põhjust karta, et kevadel alanud obstruktsioonilaine saab sügisel uut hoogu. Seepärast on lahenduse leidmine parlamendis kujunenud poliitilisele vastasseisule hädavajalik. Olen artikli autoritega samal arvamusel, et obstruktsiooni ohjeldamine juriidiliste võtetega ei pruugi olla tulemuslik. Keskenduda tuleks vastasseisu põhjustele ja selle ületamise võimalustele.

Vastasseisu juured

Kõnealuses artiklis avaldub selgelt praeguse olukorra peapõhjus. See on vastasseisu genereeriv mõtteviis, mis näeb riigikogus kahe vastandliku ideoloogilise suundumuse võitlust. Ühel pool konservatiivne rahvuslus ja teisel pool liberaalne globalism. Sellise mustvalge ideoloogilise pildi maalimine on relv poliitilises võitluses, ei enamat. Kahjuks tuleb tunnistada, et teatud tingimustes edukas relv.

Demokraatlikus riigis on põhjust eeldada, et kõik Eesti rahva poolt riigikokku valitud erakonnad on samaväärsed Eesti rahvuslike huvide kaitsjad. Ühelgi erakonnal, ka mitte end rahvuskonservatiividena määratlenud erakondadel, pole selleks eriõigust. Rahvuslike huvide kaitse vajab eriilmeliste poliitiliste jõudude koostööd ja ühisosa otsimist. Selle aluseks on vastastikune lugupidamine, sisuliselt austus rahva vastu, kes on need erakonnad end esindama valinud.

Demokraatlikus riigis on põhjust eeldada, et kõik Eesti rahva poolt riigikokku valitud erakonnad on samaväärsed Eesti rahvuslike huvide kaitsjad.

Kahjuks on praegu Toompeal tajutav pigem vaenu ja vihkamise õhkkond, eriti istungisaalis toimuvat jälgides. Sellise riigikogu töövõimet halvava atmosfääri muutmine peaks otseselt olema riigikogu juhatuse ülesanne. Asi pole ju ometi nii hull, et fraktsioonide juhid ühte ruumi ei mahuks. Ühine vastutus seadusandliku võimu teostamise ja riigikogu maine eest võiks sundida kujunenud olukorrast väljapääsu leidma. Artiklis pakutud kompromiss teatud teemade arutelu välistamiseks ei saa olla tõsiselt võetav, sest see jätaks mõned olulised riigielu valdkonnad parlamendi pädevusest välja. Riigikogu peab olema otsustusvõimeline kõigis küsimustes, mida aeg rahva ja riigi ette püstitab. Kompromissi aineks saab olla vaid sisuline valik, mitte arutelu torpedeerimine.

Riigikogu kompetentsusest

Artikkel seab kahtluse alla riigikogu võime täita oma ülesandeid seadusandliku võimu ja rahvaesindusena. Peamise põhjusena nähakse riigikogu liikmete kvaliteedi allakäiku, kusjuures mõõdikuks on võetud doktorikraadiga inimeste arv. Kas riigikogu teeks paremaid otsuseid, kui kõik selle liikmed oleksid doktorikraadiga? Vaevalt, kuigi akadeemilise kraadiga haritlaste eemale jäämine poliitikast väärib tähelepanu. Parlament ei ole tarkade klubi, vaid rahvaesindus, kes peab olema institutsioonina pädev oma ülesandeid täitma.

Riigikogu hädad ei tulene mitte niivõrd tema liikmetest, kuivõrd töövõime tagamiseks vajalike reformide puudumisest. Olukorras, kus riigikogu koormus seaduste tegemisel on märkimisväärselt vähenenud, on vaja välja arendada institutsiooni uued kompetentsid. Eelkõige puudutab see asjatundlikkust ühiskonnaelu valdkondades. Täitevvõimu ja ametkonna domineerimine poliitikakujunduses ei ole kellegi kuri tahe, vaid kurb paratamatus, kuna parlamendis napib vajalikke teadmisi. Need ei teki iseenesest, vaid nõuavad riigikogult ja selle komisjonidelt sihiteadlikku pingutust.

Tavapäraseks töövormiks on paljudes parlamentides kujunenud komisjonide raportid, mis käsitlevad vastava valdkonna sõlmküsimusi. Kuigi see tööriist on ka riigikogu kodu- ja töökorras ette nähtud, kasutatakse raportite koostamist minimaalselt. Eelmine riigikogu koosseis valmistas nelja aasta jooksul ette kolm raportit, praegune koosseis pole seda töövormi veel proovinud. Valitsusest sõltumatu valdkonna probleemide kaardistamine ja analüüs annaks riigikogule võime ise asjatundlikult arengut suunata. Artikli autoritele näib aga lihtsam süüdistada Andrus Ansipi valitsust selles, et riigikogu arengukavade koostamise valitsusele delegeeris. Öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli. Loomulik oleks, et kõigile riigielu oluliste küsimuste arutelule täiskogus eelneks põhjalik ettevalmistus ja kirjalik raport. Selleks peaks riigikogu end senisest mugavustsoonist lahti rebima ja ideoloogiliste lahingute asemel sisuliselt tööle hakkama.

Võimuvõitluse asemel võimu jagamine

Põhiseadus annab riigikogule vabaduse oma sisemise töökorralduse üle ise otsustada. Ajaloolastel on põhjust analüüsida, miks on riigikogus kujunenud olukord, kus «võitja võtab kõik». Valitsusliit saab enda ohjata täitevvõimu ja koos sellega praktiliselt kõigi riigikogu komisjonide juhtimise. Valitsuse vahetumisel ei muutu mitte ainult valitsuse koosseis, vaid muudatused toimuvad ka riigikogu töö juhtimisel. Valitsusliidust opositsiooni kukkumine on valus kogemus, mis tekitab pingeid ja halvendab üldist poliitilist kliimat. Olukord riigikogus pingestub iga valitsuse vahetusega.

Rahvuslike huvide kaitse vajab poliitiliste jõudude koostööd. Selle aluseks on vastastikune lugupidamine, sisuliselt austus rahva vastu, kes on need erakonnad end esindama valinud.

See ei pea nii olema. Selleks et seadusandlik võim stabiliseerida ja poliitilistest tõmbetuultest vabastada, tuleks muuta võimu- ja vastuse jaotust riigikogus. Selle peaks määrama ainult valimistulemus. Kohe riigikogu valimiste järel võiks parlament end töövalmis seada, jagades komisjonide juhtimise riigikokku pääsenud erakondade vahel kogu parlamendi volituste ajaks vastavalt saadud mandaatide arvule. Iga fraktsioon saab juhtimiseks proportsionaalselt nii mitu alatist komisjoni, kui tugev on tema valimisel saadud mandaat. Valik toimuks rotatsiooni korras, üks valik korraga. Praeguse koosseisu puhul oleks jaotus komisjonide juhtimisel järgmine: Reformierakond – 4, Keskerakond – 3, EKRE – 2, Isamaa – 1 ja SDE – 1. Fraktsioon ise määrab, kes komisjoni juhtima hakkab, ja vajadusel otsustab esimehe vahetuse. Samal põhimõttel võiks toimuda aseesimeeste nimetamine, tingimusel, et esimees ja aseesimees on eri fraktsioonist.

Ettepaneku eesmärk on toetada võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning parlamendi sõltumatust ja stabiilsust. Mitmes Lääne-Euroopa riigis sellist põhimõtet rakendatakse, näiteks Soomes ja teistes Põhjamaades.

Eesti parlamentarismi loojangu kuulutamise asemel on aeg end «kapist välja» mõelda ja asuda riigikogu tegevust reformima.

Liia Hänni: riigikogu töökorraldus vajab muutmist