Kas meie poliitikutel on praegusel hetkel säilinud võimekus ühiselt kavandada rahva ja riigi tulevikku määravaid valikuid, küsis Põhiseaduse Assamblee liige, sotsiaaldemokraat Liia Hänni iseseisvuse taastamise aastapäeval toimunud 20. Augusti Klubi koosolekul peetud ettekandes.

Elu koosneb valikutest. Me teeme neid iga päev, väiksemaid ja suuremaid. Need valikud kujundavad meie endi ja lähedaste elu, määrates igaühe teekonna ajas – inimese eluloo. Kuid on valikuid, mis mõjutavad mitte ainult meid endid, meie lähikondlasi, vaid kogu rahva saatust.

Selliseid valikuid teevad kodanikud valimiskastide juures ja igapäevaselt need, kes on saanud mandaadi riigi juhtimiseks. Lõppkokkuvõttes kujundavad need valikud rahva ja riigi saatuse, tagasivaates nimetame seda ajalooks. Täna on Eesti lipuehtes, et tunnustada ajaloolist valikut, mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegi 20. augusti hilisõhtul 28 aastat tagasi.

Mida me mõtlesime ja tundsime?

Kas mäletate seda hetke, kui haudvaikses istungisaalis kõlas Ülo Nugise kumisev hääl: “Lugupeetud ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus “Eesti riiklikust iseseisvusest”? Palun hääletada! Vaja on 53 häält.”

Rohelisele nupule vajutas 69 rahvasaadikut. Mida me mõtlesime ja tundsime sel hetkel? Mäletan, et hääletamiseks antud loetud sekundite jooksul püüdsin silmsidet luua kolleeg Klavdia Sergijga, et kutsuda teda hääletama otsuse poolt.

Mulle tundus, et kasvõi üks poolthääl venekeelsetelt saadikutelt aitaks vastu seista katsumustele, mida tõotasid tuua Eesti teedel vuravad sõjamasinad. Enne hääletamisele asumist oli just Klavdia teatavaks teinud 4 venekeelse saadikurühma otsuse mitte osaleda hääletamisel, sest neil endil ja nende valijatel puuduvad tagatised rahuks ja heaoluks iseseisvas Eestis.

Etteruttavalt meenutan, et Põhiseaduse Assamblee töös osalesid ka venekeelse kogukonna esindajad. Eesti põhiseaduse väga ulatuslik igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitse on vähemalt osaliselt vastus venekeelsete kaaskodanike muredele ja hirmudele.

Kas on põhjust meelde tuletada, mis oli rohelisele nupule vajutud rahvaesindajate motiiv? Kiiremad ja sõnaosavamad meie hulgast on selle ajaloo jaoks jäädvustanud istungi stenogrammi. Soovitan seda meeldetuletuseks lugeda, et aduda, kuidas sünnib ajalugu.

Jaak Jõerüüt: “Ma kasutan harva fraasi “rahva tahe”. Ometi tahaksin ma täna seda sõnapaari kasutada. …”

Enn Põldroos: “Täna me oleme astumas sammu, ühte nendest sammudest, mille nimel meid tegelikult on siia saali valitud. On selliseid asju, mis on niivõrd olemuslikud, niivõrd enesestmõistetavad, et igasugused püüdlused seda veel sõnades tõestada ja põhjendada tunduvad lihtsalt kohatuna ja ebasobivana.”

Rein Veidemann: “Täna õhtul me seisame silmitsi ajalooga. Me seisame küsimuse ees, kas lasta ennast möödakihutavast voolust kaasa vedada või tunnetada ennast selles voolus subjektina, rahva ja riigina. … Teen ettepaneku käesolev otsus parandusteta vastu võtta.”

Heinz Valk: ” … meil pole õigust täna siit Toompealt alla minna, kui me käitume argpüksidena ja jätame täitmata rahvale antud sõna. Eesti rahvas vaatab meid, kogu vaba maailm vaatab meid. Vaatame siis ka meie neile ausalt silmi. Tervitan taassündivat Eesti Vabariiki!”

Pole kahtlust, selle hääletamisega teostas ülemnõukogu rahva tahet. 20. august tähtpäevana on austusavaldus kõigile neile, kes kandsid vabadusaadet südames pikkadel aastakümnetel, mil Eestit ahistas võõras võim.

Meil pole mingil juhul vaja piinlikkust tunda emotsioonide pärast, mille vallandas lootus kaotatud vabadus tagasi saada. See lõi valmisoleku Eesti iseseisvuse taastamise eest võidelda – targalt ja järjekindlalt. Balti kett, mille 30. aastapäev on sel reedel, on üks kaalukas episood selles võitluses. Nii nagu ka 20. august.

Ühine eesmärk

Kuid mis mõttes sündis Eesti Vabariik 20. augustil uuesti? Tõepoolest, me tähistame 20. augustit taasiseseisvumisepäevana, Eesti Vabariigi taastamise aastapäevana. Rangelt õiguslikus mõttes ei taastanud ülemnõukogu toonane otsus Eesti Vabariiki, mis de jure polnud lakanud olemast, vaid kinnitas tegevuskava, kuidas lõpetada üleminekuperiood ja taastada Eesti Vabariik de facto.

Üleminekuperiood tulenes teatavasti 1990. aasta märtsis pärast Eesti Kongressi ja ülemnõukogu valimisi saavutatud kahe esinduskogu kokkuleppest teha koostööd Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel – restitutio ad integrum.

Need ladinakeelsed sõnad, mille soovitas kasutusele võtta Eesti suur riigimees Endel Lippmaa, kõlasid nagu vandetõotus mitte lasta silmist ühist eesmärki – Eesti Vabariigi täielikku taastamist. Üleminekuperioodi lõppu pidi tähistama põhiseadusliku riigikorra taastamine.

Vaidlused, mis kahel otsustaval putšijärgsel päeval Toompeal toimusid, keskendusid tegelikult võimu küsimusele – kas ülemnõukogul tuleks lõpetada üleminekuperiood ja võtta kogu võimutäius, või siis leida lahendus, mis ei ohusta riigi õiguslikku järjepidevust ja jätab osalusvõimaluse ka Eesti Kongressile ja Eesti Komiteele.

Pingeliste arutelude tulemusena jäi peale rahvuslikku üksmeelt toetav suund. Ülemnõukogu 20. augusti otsuses sisalduva tegevuskava kohaselt tuli kahe esinduskogu baasil moodustada Põhiseaduse Assamblee Eesti Vabariigi uue põhiseaduse väljatöötamiseks ja selle alusel Riigikogu valimiste korraldamiseks 1992. aastal.

Nii ka toimus. 7. oktoobril 1992 kuulutas vast valitud VII riigikogu 1990. aasta märtsis alanud üleminekuperioodi lõppenuks ja Eesti Vabariigi põhiseadusliku riigivõimu taastatuks. “Eestimaal on alanud aeg, kus igaüks, olenemata rahvusest või kodakondsusest, saab pühendada oma jõu ja tahte vaba ning demokraatliku Eesti ülesehitamisele” – seisab riigikogu deklaratsioonis.

Ma tean, et klubikaaslaste hulgas on neid, kes siiani suhtuvad kriitiliselt Eesti Komitee esindajate kaasamisse ja saavutatud kompromissi. Olen püüdnud seda hoiakut mõista. Vähemalt osaliselt võib see olla tingitud asjaolust, et otsuse eelnõu ettevalmistamine toimus kitsamas poliitikute ja ekspertide ringis ning aruteludeks saadikurühmades nappis aega.

Ma kujutan ette, kui keeruline oli istuda oluliste sündmuste taustal istungisaalis, arutada muudatusi aktsiisimaksu seaduses ja oodata eelnõud, mida hääletada. Veel tagantjärelegi väärite tänu ja lugupidamist, et toetasite valminud otsuse eelnõu ilma ülemääraseid küsimusi esitamata. Kuid suurt pilti silme ees hoides kipub mõni detail märkamata jääma.

Mulle tundub, et mõnevõrra selgusetuks on jäänud see, milles õieti seisnes Eesti Komitee poolne kompromiss. See oli aga väga põhimõtteline – nimelt nõustusid Eesti Komitee esindajad vaikimisi sellega, et ülemnõukogu poolt moodustatud valitsus on piisavalt legitiimne, et esindada Eesti Vabariiki diplomaatiliste suhete taastamisel teiste riikidega.

Mäletatavasti oli just suhtumine ülemnõukogu legitiimsusesse tolle aja sisepoliitiline veelahe, mis külvas pingeid mitte üksnes kahel erineval alusel valitud esinduskogu suhetes, vaid ka segadust rahva hulgas.

Kokkuvõttes, 20. augustil taastus Eesti Vabariigi sisepoliitiline võimekus käituda riigina ja väljendada rahva suveräänset tahet rahvusvahelisel tasandil.

“Nii see on, Eesti tulevikutee valimine nõuab ühiskonnas üksmeele otsimist ja leidmist.”

Selle ajaloolise hetke tänasesse päeva ulatuva sõnumi edastas kolleeg Jaak Jõerüüt riigikogu kõnetoolist vahetult enne otsuse eelnõu hääletamist: “Tänase otsuse loomise valu väljendab taas üksmeele sündi Eesti ühiskonnas. See on tegelikult ainukene ja põhiline komponent, mille alusel on võimalik riiki taastada.” Tahan siia omalt poolt lisada: .. ja riigi tulevikku kujundada. Nii see on, Eesti tulevikutee valimine nõuab ühiskonnas üksmeele otsimist ja leidmist.

Oleme eemaldumas teadmispõhisest poliitikast

Ja nüüd see oluline küsimus, mis paratamatult meeles mõlgub – kas meie poliitikutel on praegusel hetkel säilinud võimekus ühiselt kavandada rahva ja riigi tulevikku määravaid valikuid?

Maailm meie ümber on endiselt ärev ja ohtlik paik, Eesti vabaduse ja iseseisvuse kindlustamisele tuleb järjepidevalt mõelda ja selle nimel pingutada. Ülemnõukogu ajal, kui istungisaali tuli jagada kolleegidega, kes iseseisva Eesti vajadust ei tunnistanud, sõnastasin enda jaoks parlamendi konstruktiivse töö eeldusena järgmise postulaadi: parlamentaarse demokraatia eelduseks on poliitiline üksmeel omariikluse kui alusväärtuse suhtes.

Kas praegu, pärast märtsis toimunud riigikogu valimisi on põhjust arvata, et valijad andsid mõnele erakonnale mandaadi Eesti riiki lammutama hakata? Kindlasti ei ja veelkord, ei.

Rahva meeleolu ja armastust Eesti vastu saime alles hiljuti kogeda meeli ülendaval tantsu- ja laulupeol “Mu arm”. Miks siis valitseb Toompeal omamoodi kodusõja atmosfäär, kus kasutusele on võetud väljendid “vaenlane” ja “reetur”, mida täiendavad üleskutsed võitlusele ja vastaste hävitamisele.

Sellist olukorda pole varem olnud, vähemalt mitte viimastel aastakümnetel. Kas tuleks paralleele otsida ajaloost ja sündmustest, mis viisid “vaikiva ajastuni” ja Eesti iseseisvuse kaotamiseni?

Selleks, et leida praegusest, ühiskonda sügavalt häirivast ja lõhestavast olukorrast väljapääs, tuleb aru saada, millest see on tingitud. Nagu ikka keerulistel nähtustel, võib ka siin olla erinevaid põhjusi.

Üks on selge – tegemist ei ole vaid Eesti probleemiga. Ebakindlus tuleviku ees üha globaliseeruvas maailmas, ühiskondades kogunenud pinged, kliimamuutused, rändekriisid – kõige sellega toimetulek on väljakutse kogu inimkonnale.

Pealegi pakuvad internet ja digitaalajastu poliitilise võitluse jaoks uut virtuaalset areeni. Siin on kasutusele võetud relvad, mille ohtlikkust me ilmselt täiel määral ei adu. Valijate profileerimine internetis olevate andmete alusel ja “tulistamine” poliitiliste sõnumitega valijakäitumise mõjutamiseks – kõik see on saavutanud seninägematu ulatuse. Olukorra mõistmiseks piisab, kui heita pilk ookeani taha.

Minu meelest on valijate emotsioone mõjutavad poliitilised meemid ja muud võtted võrreldavad bioloogilise relvaga, mis keha asemel tapavad inimese ratsionaalset mõtlemist. Bioloogilise relva on inimkond suutnud keelustada, emotsioonide poliitika alles kogub hoogu.

Me räägime teadmispõhisest meditsiinist ja – majandusest, aga oleme eemaldumas teadmispõhisest poliitikast. See on demokraatia jaoks ohtlik areng. Ühiskonda tervikuna mõjutavad poliitilised otsused ei tohiks teha paarisõnaliste valimisloosungite najal.

Olgu maailmaga, kuidas on – meie esmane ülesanne on hoida Eestit ja valida selline poliitiline kurss, mis meie riiki ja rahvast kõige vähem ohustaks ning tuleviku suhtes kindluse annaks.

Seni on sisepoliitikas valitsenud üksmeel, et Eesti julgeoleku tagatiseks on kuulumine NATO-sse ja Euroopa Liitu ning toetumine rahvusvahelisele õigusele. NATO aitab Eestit kaitsta sõdurite ja relvadega, Euroopa Liit ühise väärtus- ja majandusruumi abil.

“Oleme jõudnud koguni nii kaugele, et ühe valitsusliidu osapoole juht peab Euroopa Liitu kõige suuremaks ohuks Eesti suveräänsusele.”

Rahvusvaheline õigus on väikeriikidele ainuke tugi, mis ohjeldab suurriikide ambitsioone ja võimaldab kaasa rääkida maailma asjades. See üksmeel on hakanud ohtlikult murenema. Oleme jõudnud koguni nii kaugele, et ühe valitsusliidu osapoole juht peab Euroopa Liitu kõige suuremaks ohuks Eesti suveräänsusele.

Tõsi, Euroopa Liit ei suutnud mõni aasta tagasi toime tulla rändekriisiga ja mõni liikmesriik vaevleb selle käes ka praegu, oodates põgenikega toimetulekuks suuremat solidaarsust teistelt liimesriikidelt. Kas pole hirmus mõelda, et kristliku Euroopa vetes lastakse inimestel ilma halastuseta surra?

Ränne on globaalne probleem ja sellega toimetulekuks peab Euroopa Liit rahvusvahelisel tasandil jõuliselt kaasa rääkima. Nagu me hiljuti kahjuks nägime, sobis ränderaamistik suurepäraselt siseriiklikuks malakaks, millega inimesi hirmutada. Kokkuvõttes sai kannatada Euroopa ühine võimekus rännet ohjata ja maailmas toimuvaid rändeprotsesse mõjutada.

Eriti kummastav on kuulda väidet, et Eestile on suureks ohuks Euroopa Liidu aluseks olev liberaaldemokraatlik väärtussüsteem, milles on kesksel kohal demokraatlik õigusriik ja inimeste põhiõiguste ja vabaduste kaitse.

Tahaks teada, millest tuleks loobuda – kas õigusriigist või inimeste põhiõigustest või koguni mõlemast? Ja kas tuleks ümber teha ka 1992. aastal rahvahääletusel kehtestatud Eesti põhiseadus, mis samuti rajaneb õigusriigil ning iga inimese põhiõiguste ja vabaduste austamisel.

Ma olen kindel, et me suudame põhiseaduses sätestatud üksmeelt Eesti riikluse alustes hoida ja kaitsta. Teisiti polegi võimalik teoks teha Eesti riigi kui rahvusriigi missiooni – kindlustada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Kuidas ületada sisepoliitikas hirmutamine Euroopa Liiduga, mis justkui iseenesest muutuvat liitriigiks?

Hiljuti laekus ka meie klubi liikmete e-postkastidesse 2012. aastast pärit tekst pealkirjaga “Euroopa Manifest”, milles pakuti Euroopa globaalses konkurentsis püsimiseks föderaalse Euroopa projekti. Ja kuigi tekst on vana ja projekti elluviimise perspektiiv praktiliselt olematu, sobib see suurepäraselt rahvusriike õgiva kolli maalimiseks. See koll on vaja toast välja ajada.

Kõigepealt, muutused Euroopa Liidu õiguskorras ei toimu iseenesest, vaid nõuavad kõigi liikmesriikide nõusolekut. Kui Euroopa Liidu reform ette võetakse, on Eesti üks selle kavandajatest ja otsustajatest. See eeldab, et me suudame siseriiklikult asjad omavahel selgeks vaielda ja ühise, Eesti rahvuslikele huvidele vastava positsiooni kujundada.

Ühtlasi võiksid Eesti erakonnad juba ennetavalt sõlmida poliitilise kokkuleppe, et iga täiendav riigi pädevuse ülekandmine Euroopa Liidule nõuab rahvahääletust. Sellist arvamust on varasemalt avaldanud õiguskantsler Ülle Madise. Rahvale on vaja kindlust, et riikliku suveräänsuse küsimusi ei otsustata kodanike selja taga.

Kõige kriitilisem koht sellise kokkuleppeni jõudmiseks on ühise arusaama kujundamine rahvuslikest huvidest. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa ühelgi erakonnal, isegi mitte valitsusel, olla tõe monopoli rahvuslike huvide määratlemisel.

Rahvuslikud huvid peavad selguma demokraatlikus debatis Eesti riigi ja kogu ühiskonna jaoks parimat lahendust otsides. See kehtib nii Eesti välispoliitika kui ka Eesti rahva tulevikku oluliselt mõjutava, praegu päevakorda jõudnud pensionireformi kohta.

Peatselt algab riigikogu sügistungjärk. Mul oli plaanis lõpetada oma kõne sooviga riigikogu uueks hooajaks – asuge üle lõhede sildu ehitama! See soov jääb loomulikult jõusse.

Praeguseks on selgunud, et tõenäoliselt koguneb riigikogu erakorraliselt juba enne sügisistungjärgu algust, et arutada peaministri, seega kogu valitsuse usaldusväärsust. Näib, et aeg selliseks aruteluks on küps.

Olukorra eest riigis ei vastuta peaminister üksinda, isegi kõige tugevamale peaministrile võib selline koorem üle jõu käia. Eesti on parlamentaarne riik – otsene vastutus olukorra eest riigis lasub rahvalt mandaadi saanud riigikogul. Soovin, et riigikogu suudaks seda suurt vastutust väärikalt kanda.

Head Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeva! Õnnelikku teed tulevikku, armas Eesti!

Liia Hänni: Valikud siis ja praegu

Foto: Liia Hänni 20. Augusti Klubi pidulikul koosolekul 20. augustil 2019. Autor/allikas: Aurelia Minev