Liisa Oviir: paindlikkus laste ja üksikemade arvel? Tänan, ei!

Liisa Oviir annab laastava hinnangu justiitsminister Urmas Reinsalu ettepanekule alandada miinimumelatist kolm korda 84 eurole ja kirjutab selle tagajärgedest üksikemadele.

Eestis elab 56 000 last ühe vanemaga perekonnas. Iga neljas Eestis kasvav laps! Üksikvanemaid on u 42 000, kellest 93% on emad. Aeg on selline. Euroopas on lahutuste hulk viimase 30 aastaga kolmekordistunud, see omakorda suurendab üksikvanemate ja ühe vanemaga kasvavate laste arvu.

Kas see on probleem või mitte, oleneb suuresti suhtumisest. On eri aspekte, mille üle võib arutleda. Kuid see, et 31 000 elatist taotlenud üksikvanema kohta on 12 000 elatisvõlgnikku, on probleem. Võlglased võlgnevad oma lastele kokku üle 60 miljoni euro.

Selle üüratu võla tagajärjel on just üksikvanemaga kasvaval lapsel suurim vaesusrisk. Üksikvanemaga elavatest lastest elas 2015. aastal 40% suhtelises ja 16% absoluutses vaesuses. See on suur probleem. See, kui üks vanem jätab täitmata kohustused oma laste ees, tähendab liiga sageli laste täitmata vajadusi ja realiseerimata potentsiaali. Eesti puhul tähendab see nii lapse kui ka ühiskonna jaoks kaotatud võimalusi.

Viimased kümme aastat oleme riigina pidevalt rääkinud vajadusest sündimust suurendada. Oleme kurtnud, et Eestis on väheneva ja vananeva elanikkonnaga ühiskond ja meie kohus on tagada ühiskonna jätkusuutlikkus. Ka meie valitsuste viimased koalitsioonilepingud nimetavad üheks peamiseks väljakutseks Eesti rahvastikuprobleemide lahendamist. Jätkusuutlikkuse tagab vaid turvalisus ja turvalisuse suurenedes suureneb kindlasti ka sündimus.

Turvalisuse suurenemiseks on vaja iga lapsevanema kindlust selles, et tema lapsele on tagatud täisväärtuslik lapsepõlv. Kindlust, et täisväärtuslik elu on tagatud ka sellele lapsele, kes kasvab peamiselt ühe vanemaga. Kindlust, et pere juurest eemal elav vanem annab lapse kasvatamisse nii kohalolekuga kui ka rahaliselt õiglase panuse.

Maksab vaid iga kolmas

Õiguskantsler on öelnud, et elatise eesmärk on lapsele pideva ja vajaliku ülalpidamise kindlustamine ja õigussüsteem peab selle tõhusalt tagama. Kehtiv laste ja perede arengukava ütleb: „Ühe vanemaga perede toetuse skeem vajab kompleksset lähenemist ja põhjalikke analüüse, mille tulemusel väljatöötatud meetmetega oleks eelkõige tagatud lapse heaolu, vähendamata lahus elava vanema vastutust lapse ülalpidamise eest…” Ometi oleme olukorras, kus regulaarselt ja täies ulatuses maksab oma lapsele elatist vaid iga kolmas eraldi elav vanem, kusjuures 41% juhtudel on mittemaksmine võlgniku sõnutsi põhimõtteline (sic!). Veelgi kurvem on see, et oma lapsega kohtub regulaarselt ainult iga kümnes eraldi elav vanem.

Mis oleks lahendus, et laps ei kasvaks vaesuses ja talle oleks tagatud nii vajalik mõlema vanema hool?

Viimase aja mõistetamatum ja kindlasti hinge kriipivaim ettepanek on justiitsministri algatus vähendada miinimumelatist kolm korda, kokku 84 euroni. Ettepanek nimetab probleemiks asjaolu, et sätestatud miinimumelatis on sageli elatise maksja jaoks liiga kõrge ja mõjub seega demotiveerivalt.

Miinimumelatise vähendamist on pakutud olukorras, kus üksikvanemaga kasvaval lapsel on juba niigi suurim vaesusrisk. Ja tegelikult õiguskeskkonnas, mis lubab ka praegu teha kohtul otsuse vähendada elatist allapoole miinimummäära. Ettepanek on esitatud uuringuteta, mis oleksid lükanud ümber eelmise korra kui vajadustele mittevastava ja tõestanud just vähendatud määra piisavust. Siinkohal on paslik meenutada, et viimatise uuringu järgi oli aastail 2010–2012 ühe lapse keskmine ülalpidamiskulu 333 eurot.

Milline on justiitsministri (riigivõimu) ettepaneku sõnum ühiskonnale ja tulevasele emale? Kas tõesti suurendab see turvalisust?

Võlgniku või lapse heaolu?

Miks on esitatud ettepaneku keskmes võlgniku heaolu, mitte kohustused? Miks pole keskendutud vaesuses elavatele lastele, vaid sellele osale vanematest, kes peavad lapse elus osalemist tülikaks kohustuseks, mitte rikastavaks võimaluseks?

Vaesusel on mitu nägu, kuid igal juhul mõjutab vaesus lapse olevikku ja tulevikku. See takistab last elamast sellist elu, mida me kõik oma lastele soovime. Elu täisväärtusliku söögi, sooja toa ja ilmale vastavate riietega, rääkimata võimalusest veeta kvaliteetselt ja arendavalt vaba aega alates harrastustest-huviringidest kuni kultuurielamusteni.

Mida siis teha? Alustuseks tuleb mõista, et õiguskeskkonna lapsi puudutavate muudatuste keskmes peab olema lapse heaolu. Elatise süsteemi paindlikkus on väärt eesmärk, aga see ei saa tulla laste arvel ega panna veel suuremat koormust lapsega elavale üksikvanemale.

Vajame pereasjade kambreid

Riigi koostatud ja tellitud dokumentides on olukorra muutmiseks häid ettepanekuid. Näiteks on kehtivas koalitsioonilepingus kokku lepitud eesmärk suurendada tsiviil- ja kriminaalkohtutes kohtunike spetsialiseerumist laste ja peredega seotud kohtuasjadele. Suurem spetsialiseerumine on õige suund. Aga ehk võiks mõelda isegi sammukese edasi ja luua mitme muu riigi eeskujul maakohtute juurde spetsialiseerunud kohtunike ja erimenetlusega pereasjade kambrid? Ikka selleks, et menetlus oleks kiirem ja inimlikum. Selleks, et protsess oleks suunatud pere edasisele toimetulekule, nõustamisele ja juhitud lepitus- ehk vahendusmenetlusele. Ning vähemalt sama olulisena, et menetluse käigus lepitaks kokku uue elu reeglid ja protsessist oleks võimalik väljuda võimalikult tervena.

Kindlasti tuleb parandada nõustamisteenuse kättesaadavust, sest enda ja oma laste õiguste eest seismine takerdub sageli info puudumise taha. Üle tuleb vaadata kohtutäiturite roll ja tööriistad.

Üks asi siiski veel. Suurendada tuleb ka teadlikkust. Oma laste eest vastutavad mõlemad vanemad – ka siis, kui nad enam paarina koos pole.

Nimetatud lahendused ei ole lihtsad ega kiired. Nii olulises ja ühtlasi tundlikus küsimuses polegi lihtsaid ega kiireid lahendusi. Ent kui lahendus toob kaasa turvalisema keskkonna ning soovi just siin Eestis lapsi saada ja kasvatada, siis nõuab see nii aega kui ka pingutust.

Avaldatud EPLis 12.08.