„Lugege Saksamaa president Steinmeierit!“ soovitan ma kõigile tuttavatele, kes küsivad: miks me toetasime Kreekat võlakriisis ja miks me aitame neid rändekriisis, kui Kreeka justiitsminister Stavros Kontonis keeldus sõitmast 23. augustil Tallinnasse kommunismi- ja natsismiohvrite üle-euroopalisele konverentsile.
Just nimelt, lugege Saksamaa presidendi Frank-Walter Steinmeieri kõnet „Saksamaa ja Eesti – muutlik minevik, ühine tulevik“, mis peetud 23. augustil meie Teaduste Akadeemia majas.
Riigimees Steinmeier kutsus üheskoos pöörama tähelepanu kollektiivsele mälule, sellele keerulisele ja emotsionaalsele kollektiivsele mälule, mis pakub rahvastele ja tervetele riikidele identiteeditunnet.
Otsekui pöördudes Kreeka justiitsminister Kontonise poole hoiatas Saksa president, et me ei saa lasta ajalool muutuda uueks rindejooneks, et poliitikud ei peaks ajalugu teritama relvaks, kuigi vastupidist näeme isegi Euroopa Liidus.
23. augusti vahetu tähendus on Balti riikidele poole sajandi pikkune. Esmalt on see 1939. aasta traagiline salasobing Hitleri ja Stalini vahel, mis jagas Euroopa mõjusfäärideks ning röövis paljudelt maadelt vabaduse ja iseseisvuse. Aga see on ka 1989. aasta, kui Eesti, Läti ja Leedu inimesed ületasid hirmu, taastasid eneseuhkuse, eneseväärikuse ning ühendasid 23. augustil käed 675 kilomeetriseks Balti ketiks, misläbi ühendasid oma püüdlused vabaduse ja iseseisvuse üheskoos tagasi võtmiseks. Pärast seda on meil ikka väga hästi läinud.
Vasakpopulist Stavros Kontonis ei määra minu jaoks Euroopa tulevikku. President Steinmeier aga määrab. Kontonis võib kodupoliitika huvides lahterdada kommunismi ja natsismi kuritegusid küüniliselt halvemateks ja paremateks, sellest ei muutu suures pildis midagi.
Ent enesekindlust annab meile ja paljudele teistelegi president Steinmeieri tõlgendus 23. augustist kui sõnumist, et rahumeelses Euroopas on seadus see, mis maksab, mitte aga tugevamate õigus.
Euroopat muudavad kindlamaks tema sõnad, et Saksamaa ei lepi riigipiiride vägivaldse muutmisega (ega tunnista Venemaa ebaseaduslikku Krimmi annekteerimist), ei lepi riiklikult suunatud nn hübriidmeetmete ja desinformatsiooniga ning ei lepi sõjaliste ähvardusmeetmetega Euroopa piiride lähistel.
Saksa presidendi sõnum on selge. Euroopa ei nõustu enam enda mõjusfäärideks jagamisega. Vaadates Ukrainale, Moldovale või Gruusiale ei nõustu Euroopa, et hirmust ja vägivallast jõudu ammutanud stalinlik välispoliitika mõjutaks ikka veel teiste riikide ja rahvaste valikuid. Euroopa ei lähe enam agressoriga tehingule mõne teise riigi julgeoleku hinnaga, lootes siis agressori taltumist ja endale rahulikumat põlve.
Mäletades 20. sajandi lõhestatud ja lõhenenud Euroopa valu, oskame me hoida 21. sajandi ühist Euroopat. See on ka osa selgitusest, miks me toetasime ja toetame Kreekat nende kriisides. Hoolimata nende ühe poliitiku lennuhirmust 23. augustil.