Avaldame täismahus 9.06 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul peetud Indrek Saare kõne.

Sõbrad.

Siin saalis, meie seas, on täna kindlasti palju neid inimesi, kes on osalenud ja panustanud meie heategevuskampaanias “Punase ninaga vaesuse vastu”. Kas pole mitte hea algatus? Kas pole olnud hea tunne? Osaleda ja hoolida, sirutada kaasmaalase poolt avatud käsi ja hea tahe. Jagada heldust, mitte hirmu.

Me tegime seda eile ka Rakvere linna päevade laadal. Meil on seal selline traditsioon. Ja eelmisel nädalal oli mul võimalus koguda annetusi meie esimehekampaania raames ka Põlvas, Tallinnas, Jõhvis. Kui palju häid inimesi on valmis lapsi annetusega aitama. Kui palju hoolimist ja empaatiavõimet.

Eile tuli meie juurde üks 4-5 aastane poiss oma väikese rahataskuga, koukis sealt välja ilmselt oma ainukesed 2 eurot ja pistis selle otsustavalt annetuskasti. See poiss sümboliseerib Eesti tulevikku, kus lahkus ja üksteise aitamine on enesestmõistetav. Meil oli tükk tegemist, et sellele heasüdamlikule mudilasele ka punane nina kaasa anda, sest see ei olnud tema jaoks oluline – ta tahtis aidata. Inimesed on ilusad ja head.

Ja siis jälle… mõeldes sellele detsembripäevale Toompea lossi ees, kui arvamuste vahetamise asemel vahetati hoope ja kaasavõetud võllapuus rippus mikser. Me olime šokis. Täna, pool aastat hiljem istuvad need samad inimesed juba EV valitsuses ja külvavad verbaalseid võmme vasakule ja paremale, õhutades teadlikult konflikti ja viha. Kust see viha tuleb? Kas tõesti meie, sotsiaaldemokraadid päästsime selle valla?

Ma mõistan neid, kes tahavad uskuda, et kui meie pilgu kõrvale pööraksime ja paremäärmuslusest ei räägiks, siis kaoks see luupainaja iseenesest. Paraku pole see nii. Ohu eest hoiatades ei ole meie selle ohu põhjustajad. Preester Laokoonil, kes troojalasi puuhobuse eest hoiatas, ei olnud Trooja langemises süüd. Tema soovis oma linna huku eest kaitsta.

Ja nii ka meie ja veel miljonid inimesed Euroopas ning miljardid maakeral. Jah, me ei ole selles mures üksi. Kummalisel kombel on see tõdemus ühtaegu nii lohutav, kui hirmutav. Ja ka selle pärast on meil vaja sõpru üle maailma. Ka selle pärast ei tohi me lasta Euroopat lammutada ja liitlassuhteid mõraneda. Ka selle pärast peame olema aktiivsed rahvusvaheliselt. Sest mida rohkem päid, mida rohkem erinevaid kogemusi selle väljakutse lahendamises osaleb, seda kiiremini saame ka sellest kriisist üle.

Ma tahan jagada teiega paari tsitaati ühest hiljutisest kõnest:

“Kusagilt ilmub hirmu, kibestumise ja võõrandumise poliitika, ja nüüdseks on see poliitika

tõusulainel. See tõuseb kiirusega, mis vaid mõne aasta eest olnuks kujuteldamatu.

Korraga muutub üha mõjukamaks jõupoliitika, kus hoitakse küll vormiliselt alal valimised ja mingi näiline demokraatia, ent kus võimulolijad üritavad õõnestada kõiki institutsioone ja norme, mis annavad demokraatiale sisu. Vaba ajakirjandus on rünnaku all. Sotsiaalmeediavõrgustikud, mida varem nähti teadmiste, vastastikuse mõistmise ja solidaarsuse edendamise platvormina, suudavad korraga sama efektiivselt levitada vihkamist ja paranoiat, propaganda ja konspiratsiooniteooriaid. ”

Nende sõnadega võiks Saar või Lauristin, Mikser, Ossinovski või Kaljurand kirjeldada seda, mis toimub täna Eestis, aga tegelikult kõneles nii USA ekspresident Barack Obama mullu suvel Nelson Mandela sajandal sünniaastapäeval.

Aga ikkagi, kust see viha tuleb? Mis äng see on, mis nii raevukalt esile tungib? Kas tõesti on see vaid muutunud infotehnoloogiline keskkond, millega me ei ole suutnud piisavalt kiiresti kohaneda ja mis üha lootusetumalt meie ajusid krussi ajab või on siiski midagi veel?

Ilmselt on siiski õigus ka neil, kes juhivad tähelepanu sellele, et äärmuslikud poliitikud omavad suuremat toetust neis piirkondades ja nende inimeste seas, kelle elujärg ongi objektiivselt viletsam. Seega peame me veelgi tõsisemalt suhtuma võrdsemate võimaluste loomisesse, regionaalsete lõhede vähendamisesse. Me peame suutma vähendada lootusetuse, maha- ja üksijäetuse tunnet.

Ja me peame suutma vähendada hirmu lahustumise ees. Üha kiiremini pöörlevas maailmas, rändeajastul on loomulik, et tekib hirm meile turvalise ja armsa keele- ja kultuuriruumi kadumise pärast. Ka seda tuleb mõista ja mitte mingil juhul ei saa me lubada äärmuslastel rahvuslikke tundeid kaaperdada ja monopoliseerida.

100 aastat tagasi olid just sotsiaaldemokraadid Eesti, kui rahvusriigi rajajad ja 27 aastat tagasi sai just tänu Liia Hännile põhiseaduse preambulisse kirja lause, mis kohustab meid:” Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustama ja arendama riiki,… mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.”

Me kõik tahame uskuda rahvusriigi ja rahvuskultuuri kestmisse. Sotsiaaldemokraatidena oleme veendunud, et see keel, millest kahesaja aasta eest kõneles Peterson (mitte Peep, vaid see teine..Kristjan Jaak) et see keel on määratud taevani tõustes omale igavikku otsima ja seda ka leidma.

Aga meie rahvuslus ei ole morn, endassetõmbunud ja maailma ees hirmul. Meie usume, et Eesti vajab rõõmsat, elujaatavat ja avatud rahvuslikkust. Lauldes sajal tuhandel häälel mesipuu poole lendamisest või nähes vabariigi aastapäeval sinimustvalget lipuvardasse tõusmas on ainuvõimalik, et pisarad meie palgeil väljendavad ülevat meeleliigutust. Mitte hirmu, vaid uhkust oma riigi pärast.

Ma ei saa teile siit täna lubada, et kahe aasta pärast on meid kaks korda rohkem, viha ja kurjus on selleks korraks tagasi tõrjutud, äärmuslikud poliitilised jõud ajaloo prügikastis, meie planeet päästetud…ja kõigile minusugustele üle 40-stele valgetele heteromeestele on õlu tasuta… .

Aga ma saan lubada, et ma annan oma kogemused ja oskused jäägitult selle teenistusse, et kahe aasta pärast oleme me valmis minema tunduvalt enesekindlamalt eesootavatele kohalikele valimistele, meie organisatsioon on tagasi saanud koostegemise rõõmu ja usu sellesse, et tugeva meeskonnana ja olulisi asju ühiselt koos arutades ning järjekindlalt liitlasi otsides, suudame me varem või hiljem lahendada ka globaalsed väljakutsed.

Sotsiaaldemokraate on Eestile ja kogu Euroopale sel keerulisel ajal vaja just sellepärast, et meie oleme ainsad, kes võitlevad vaesuse ja tõrjutuse vastu, olemata valmis selle käigus ohverdama demokraatlikke põhiväärtusi. Me oleme ainsad, kes seisavad vankumatult demokraatlike vabaduste kaitsel, unustamata sealjuures hetkekski vajadust aidata järele neid, kes kipuvad maha või kõrvale jääma.

Ma tänan Riinat, Laurit ja Sveni selle viis nädalat kestnud intensiivse- nii kujundlikus, kui ka otseses mõttes- üheshingamise eest meie veidi palavas kampaaniabussis ning ma olen veendunud, et see oli väga hea treening sisse juhatamaks uut etappi meie järjest sujuvamaks meeskonnatööks. Ja loomulikult tahan ma tänada kõiki meie inimesi piirkondades, kes meiega koos arutlesid, meid suunasid ja inspireerisid. Selliseid arutelusid on meile kõigile vaja.

Ja ühte asja tahan ma teile veel lubada, ning ma usun, et te olete valmis seda lubama koos minuga – me ei muutu kunagi oma poliitiliste vastaste sarnasteks. Me ei kibestu, me hoolime kõigist inimestest, me läheme alati appi, kui kedagi rünnatakse, me ei jäta kedagi maha. Sest ma olen veendunud, et just sellised me oleme ja tahame olla ning just sellistena tahavad ka Eesti inimesed meid näha.