Eesti omavalitsuste erinev käekäik käriseb aasta-aastalt aina tugevamalt. Ebavõrdsusele on tagumine aeg piir tõmmata, sest meie riik ja tulevik on täpselt nii tugevad kui on seda meie omavalitsused. Oleme piisavalt väike ja kompaktne riik, et saaksime edukalt toimida ühtse tervikuna pea kõigis valdkondades. Seetõttu ei tohi kuidagi maad ja linna vastandada. Pea kõigi linnainimeste juured on pärit mõnest meie maapiirkonnast ja moel või teisel on kõik maainimesed seotud ka meie linnadega.
Olen pärit Saaremaalt ja seetõttu näen valitsuse esindaja rollis Eesti piirkondlikke muresid oma kogemuse vaatenurgast. Viimase 30 aastaga on Eesti maaelu ja regionaalpoliitika jäänud liialt teiste teemade varju. Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus on selle aja jooksul olnud rahva esindajaid eri valdkondadest ja piirkondadest. Saan kinnitada, et mõlemas leidub ka täna inimesi, kes on seisnud ja seisavad südamega väiksemate piirkondade ja ääremaade eest, poliitilisest vaatest sõltumata. Kuid nende hääl pole seni piisavalt kõlanud.
Eestis elab ligikaudu 1 360 000 inimest, neist umbes 640 000 Harjumaal, sealhulgas 460 000 Tallinnas. Inimesed on liikunud maapiirkondadest linnadesse eri põhjustel: linnas leiab lihtsamini töö, teenused on kättesaadavamad, olemas on rohkem lasteaedu ja koole ning suurem valik poode. Selles ei ole kahtlustki, et linlaste jaoks on mugavused ja vajadused paremini tagatud. Samas ei saa mööda vaadata faktist, et väljaspool Harjumaad elab veel 730 000 inimest.
“Maalt” pärit ministrina olen mõistnud, et elu Eestis on tugevalt meie suuremate linnade suunas kreenis. Probleemid, mida näiteks arutatakse pealinnas, ei ole üldjuhul samad, millega seisab silmitsi ülejäänud Eesti. On viimane aeg mõista selle erisuse tõsidust. Lahendused saame leida vaid üheskoos.
Sõltume maapiirkondadest
Olen aruteludel Eesti maaelu üle kuulnud inimesi küsimas “Aga mis siis, kui kõik inimesed linna kolivad?” või “Kelle jaoks me seda kauget piirkonda elus hoiame?!”. Pehmelt öeldes teeb selline teemakäsitlus kurvaks.
Elu linnas sõltub väga otseselt elust maal. Meie linnade elekter ja soojus tuleb maalt, toit meie lauale tuleb maalt, suur osa tööstustestki asub väljaspool linnu. Linnaruumis seda kõike pakkuda ei oleks lihtsalt võimalik. Üha tühjenevad maapiirkonnad on ka selge risk meie julgeolekule. Mida ühtlasemalt on Eesti inimeste ja teenustega kaetud, seda paremini suudame vastu panna ka kõikvõimalikele kriisidele, seda nii sise- kui välisjulgeoleku vaates. Austame neid inimesi, kes on jäänud maapiirkondadesse elama.
Maal elavad inimesed on üldjuhul arvestanud nende eripäradega, mis elukohaga kaasnevad, olgu selleks talvisel perioodil raskesti läbitavad teed, sagedasemad elektrikatkestused, halb levi või kehvem toodete ja teenuste kättesaadavus. See on selge, et igal pool ei hakkagi olema nii palju võimalusi kui linnades, kuid oluline on tagada eluks vajalikud baasteenused ja -tingimused kõigile.
Üksteist toetav Eesti
Linnadesse pole läinud ainult inimesed, vaid nendega koos ka raha ja sellega väiksemate omavalitsuste võimekus tagada allesjäänud elanikele kvaliteetseid teenuseid. Omavalitsused saavad riigilt raha läbi tulumaksu, mis tuleneb tööealiste elanike arvust: inimene käib tööl, maksab makse ja sellest läheb osa omavalitsusele, kuhu ta on sisse kirjutatud. Mida enam tööealised linna kolivad, seda väiksemaks jäävad omavalitsuste eelarved. Samal ajal on aga maale elama jäänud inimesed üha suuremas osas pensioniealised, kes vajavad seal samuti teenuseid – ohutuid ja puhtaid teid, elektrilevi, ühistransporti, arstiabi jms. Osa piirkondi ei suuda enam teenuseid ega head elukeskkonda inimestele tagada sellel põhjusel, et ei ole inimesi ja osa sellel põhjusel, et inimesi on liiga palju.
Leevenduseks otsustasime 2024. aastast teha nii, et vallad ja linnad hakkavad saama enam raha ka pensioni tulumaksu pealt, aga selle võrra vähem töötavate inimeste tulumaksult. Selle tulemusena hakkavad raskemas seisus olevad omavalitsused saama tuge suuremate tuludega omavalitsustelt. Raha vajavad oma teenuste ja investeeringute jaoks loomulikult kõik. Seisame silmitsi keeruliste valikutega, ent paremaid aegu lihtsalt ootama jäädes künname pinnast uutele kriisidele, mille lahendused on veelgi kulukamad.
Kaasaegsem omavalitsuste rahastamine
- aasta tulumaksumuudatused oli vaid esimene samm ning lähiaastail tuleb probleemile tõsisemalt otsa vaadata. Peame ka pakkuma neile omavalitsustele, kelle kasvu pealt teisi rohkem toetatakse, täiendavaid motivatsioonimeetmeid.
Üks selline võimalus on näiteks juriidilise isiku tulumaksu osaline laekumine omavalitsuse tulubaasi. See tähendaks muudatust, millega hakkaks omavalitsus raha saama nende töökohtade pealt, mis füüsiliselt asuvad nende territooriumil. Omavalitsused oleks nii ka veel enam huvitatud leidma uusi võimalusi ettevõtluse arendamiseks oma piirkonnas.
Ootame jaanuaris linna- ja vallajuhtidelt tagasisidet sellele ettepanekule. Lisaks küsisime omavalitsustelt, mida nad arvavad sellest, kui ühtlustame tööealiste ja pensionäride pealt makstavad tulumaksumäärad ning palusime ka ettepanekuid, kuidas vähendada omavalitsuste kogueelarve defitsiiti. Kohalike omavalitsuste rahastamine peaks põhinema eelkõige kindlaksmääratud maksude laekumisel, mitte tasandusfondil. Maksulaekumisel põhinev rahastamine tagab omavalitsustele stabiilsed tulud, nende kasvu ning suurema finantsautonoomia.
On aeg võtta omavalitsuste rahastamise muudatused tõsisemalt ette, sest kauem nendega enam venitada ei saa. Paraku on aastatega ebavõrdsus vaid kasvanud ning suurele hulgale Eesti inimestest on halvenenud ligipääs teenustele ja võimalustele. Ehkki on loomulik, et suuremad linnad ja tihe asustus pakub laialdasemaid võimalusi, ei tohiks samas ülejäänud elanikke neist ilma jätta. Eesti inimestel peab olema kõikjal riigis ühtmoodi hea elada.