Kui mõtlen meie naistele nende pärusmaal kodus, siis läbi aastate olen kuulnud minu põlvkonna suguõdesid kamandamas oma tütreid kööki. Kui mooride tore mokalaat on vakatanud ja aeg lahkuda, olen nii mõnigi kord küsinud, kas tütre asemel ei võiks meist kohvi-tantedest maha jäänud tasse puhtaks pesta hoopis poeg. Vabandavaid vastuseid on erinevaid, aga olen ka kuulnud, kuidas poega ei tohi praegu segada. Miks mitte. Aga ikka sellepärast, et pojal on tähtis tegevus käsil. Nagu näiteks mis? Ta kuulab klapid peas muusikat. Pealegi on nõudepesu naistetöö, kirjutab sotsiaaldemokraat ja PES Women juhatuse liige Marianne Mikko Õhtulehes.
Üle-euroopalisel ebavõrdse palga päeval 4. novembril tuleb küsida, miks hoolimata sellest, et Euroopa Liidu ühes alusdokumendis Rooma lepingus seisab kirjas põhimõte „võrdse või võrdväärse töö eest võrdne palk“, on see põhimõte visa juurduma. Küsimus ei ole pelgalt Eestis, kus nagunii saab naine mehest veerandi võrra vähem palka, vaid seesama küsimus kehtib üle Euroopa, kus saab naine keskmiselt 15% väiksemat töötasu mehega võrreldes. Sümboolselt võib Euroopa naine tänasest oma töö tegemise lõpetada, sest aasta lõpuni jäänud 15% ajast jääb tasumata. Eesti naine võinuks seda teha juba oktoobris.
Kevadisel koroona-ajal tuli signaale kõikidest Euroopa Liidu liikmesriikidest, et naiste koormus on kasvanud, palk aga mitte. Eriti kurb pilt joonistus madalamapalgalist tööd tegevate naiste puhul. Ka Eesti polnud/pole erand. Eesliinil töötavad naised nagu alama astme meditsiinitöötajad kandsid mitut koormat korraga: meditsiiniasutuses elusid päästes ja kodus lapsi koolitöid tegema utsitades. Eesti naistel on kodutööde koormus võrreldes teiste liikmesriikide naistega eriti suur. Ehk et meie naine kulutab töölt naastes kodus askeldamisele hoopis rohkem aega kui prantslanna, sakslanna või rootslanna.
Üks Eesti soolise palgalõhe põhjusi on kahtlemata segregeeritud tööturg. Nõudepesijana nähakse naist, ehitajana meest. Taolisi näiteid võib elust enesest tuua kümneid ja kümneid. Kui võrrelda võrreldavaid elukutseid, siis näeme, et autolukksepp teenib veerandi võrra rohkem kui hooldusõde. Meestetöö versus naistetöö. Veelgi drastilisem on olukord ettevõtete tippjuhtide hulgas. Naiste osakaal juhatuse liikmete ja nõukogu liikmete hulgas on Eestis üks madalamaid Euroopa Liidus. Teisisõnu- kui vaadata mehi ja naisi otsustustasandil, siis võib selge sõnaga välja ütelda, et Eesti on üks ebavõrdsemaid ühiskondi EL-is.
Mõistagi ei saa kõiki kohustusi naised ja mehed võrdselt jagada. Rinnaga toita imikut saab ikkagi vaid naine. Küll aga saaks vanemapuhkust võrdsemalt jagada. See oleks üks konkreetseid käegakatsutavaid lahendusi soolise palgalõhe lahendamiseks. Kui Eestis seostub vanemapuhkus eelkõige emaga, siis Põhjalas on see jagatud võrdselt. Põhjuseks toovad Põhjala riigid seda, et tööturul peavad noormehed ja neiud olema võrdses positsioonis. Lapse sünniga ei pea tööturult eemale tõmbuma ainult naine, vaid seesama juhtub ka mehega. Eesti tööandja vaatab kõõrdi noore naise poole, Norras-Rootsis mitte, sest seal pole vahet, kas töö anda neiule või noormehele, varem või hiljem on lapsevanem soost sõltumata lapsega kodus.
Üha enam näeb lapsevankrit lükkamas isasid ka Eestis. See on igati tervitatav trend. Usutavasti on ka neljaseina vahel kodutööd nooremal põlvkonnal õiglasemalt jagatud. Ei tolmuimeja ega köögimikser ei tee vahet, kas temaga toimetab naine või mees.