Väikesest saati annavad ühiskonnas välja kujunenud hoiakud lapsele vaiksemal või valjemal määral märku tema sookuuluvusest, kirjutab PES Women juhatuse liige ja sotsiaaldemokraat Postimehes.
Olen oma poliitikukarjaääri vältel päris palju külastanud lasteaedu. Naistepäeval on nimelt komme paarkümmend viimast aastat lasetaias töötavatele naistele kohvi kõrvale kringleid viia.
Lasteaiaõpetajatega poliitika üle arutades on juttu tulnud ka eelkooliealiste muredest ja rõõmudest. Peale palkade on palju muudki rääkida. Eks vestlus on kahesuunaline tee. Üks asi on mulle võõrustajate juures ühes või teises Eestimaa paigas silma jäänud. Mängunurk. Tegelikult tuleb kasutada mitmust, sest poiste ja tüdrukute mänguasjad erinevad üksteisest üsna palju. Ma ei hakka kõnelema domineerivatest värvidest, mida lugeja võib elavalt ette kujutada.
Läbi aastakümnete on vaat et igal eesti lapsel teada, millest on tehtud väikesed tüdrukud. Salmike lõpeb «ja maasikavahust». Selge see, et roosa on tüdrukute värv. Kas pole siis? Poiste puhul on sama hästi teada, et nende värv on sinine, väiksemate poisipõnnide puhul helesinine. Paljudes peredes peetakse lapse sünni puhul imiku sugu silmas. Poisslapsele soetatakse sinistes toonides esemed, tütarlapsele ikka roosad. Tõsi, viimastel aastatel on lapsevanemate hulgas märgata teadlikkuse kasvu. Tänapäeva beebivankrites tuleb juba ette rohkem värve: kollasest hallini, sekka rohelist ja oranžigi.
Juba nõukaajast alates valitseb lasteaedade mängunurkades väljakujunenud reegel: pisikesed tüdrukud mängigu, nagu nad seda aastasadu on teinud – nukkudega, poistele on välja pakkuda kaasaaegne mänguautopark. Olen teeselnud üllatust ja küsinud, miks erinevad need lasteaia kaks mängunurka teineteisest nagu öö ja päev. Selle peale on lasteaiaõpetajad omakorda silmad rõngasse ajanud, mis mõttes?! Nii on ikka ja alati olnud. Poistel on poiste mängud ja tüdrukutel tüdrukute mängud.
Väikesest saati annavad ühiskonnas välja kujunenud hoiakud lapsele vaiksemal või valjemal määral märku tema sookuuluvusest. Põigake korraks mõne kaubanduskeskuse n-ö lastemaailma. Globaalne mänguasjatööstus juurutab sedasama värvigammat, mida lasteaedade mängunurgadki. Tüdrukute asjad ikka läägeroosad või helepunased, poistel on värve rohkem, aga põhitoon siiski sinine. Kerkib küsimus, kas see on mõistlik. Võib ka küsida, kellele on see kasulik.
Lasteajaõpetajatega jutu ettevaatlikult käibetõdedele viies olen püüdnud aru saada, kuivõrd eelkooliealiste laste kasvatajate hulgas on stereotüübid kui nähtus varem kõneks tulnud. Ikka on, aga muutused ei ole tekkinud üleöö. Objektiivseks põhjuseks tuuakse muidugi raha. Mängunurkade kontseptsiooni muutmise head tahet võib täheldada linnalasteaedades rohkem kui maal. Erilist entusiasmi aga mu meelest pole ei siin ega seal. Lisaprobleemina toovad lasteaiaõpetajad ära kodude vähese toetuse selles küsimuses. Üldiselt olen täheldanud küll mitte põlgust, aga siiski lasteaiatöötajate leigust soostereotüüpide justnagu kõrvalise teema puhul.
Lasteaiaõpetajad kinnitavad kui ühest suust, et üha enam on märke sellest, kuidas tänapäeva lapsed püüavad olla täiskasvanute moodi, nagu nad tahaksid oma mängudes matkida ühiskonnas toimuvat. Mõni aasta tagasi vahetult enne Eesti iseseisvuspäeva lasteaedade kollektiividega kohtudes rääkisid töötajad suure uhkusega, kuidas ka nende lasteaias mängivad lapsed presidendivastuvõttu. Mul polnud tarvis küsida, kes on presidendi rollis. Loomulikult tüdruk, sest president on ju naine!
Nukkudega on tüdrukud mänginud tõepoolest aegade algusest. Kas just kiviajast saati, aga kaua. Läbi aegade tahavad tüdrukud jäljendada ema, kes hoolitseb oma lapse eest. Nukuga mängimise puhul peab tõdema, et siin puudub üks oluline mõõde, mis poiste mängude puhul on alati olemas. Võistlusmoment. Pole võimalik küsida, kes tuleb esimeseks, mängides kodu. Kui väike tüdruk imiteerib lapse eest hoolitsemist, ei esita me küsimust, kas sina oled oma nukule parem ema kui sinu sõbranna oma nukule. Võrrelda saab muidugi vanemate rahakotist sõltuvat nuku garderoobi, aga mitte mängu ise. Nukkudega mängimine õpetab tüdrukule hoolivust ja kannatlikkust.
Poiste repertuaaris leiab palju osavusmänge, kus mängu lõpuks selgub võitja. Olgu võitjaks poiss ise või saab võit osaks tervele meeskonnale. Minu arvates on parim poistemängu näide jalgpall. Selle mänguga, mida maailmameistrivõistluste ajal jälgib teleri ees mitu miljardit inimest, saab meeste maailma toimimisest päris palju aimu. Mida kõike selle poolteist tundi kestva mängu vältel ei tehta?! Kaitse ja rünnak, karistuslöögid, kukkumised, mida telekaamerad näitavad jumaldatud jalgpalliässa peaaegu et suremisena, trahvipingil istumine, treeneri tarkus, kohtuniku kullipilk. Pall väravas kui maailma tippuudis. Sõnaga, noormees saab ühe mängu raames end proovile panna paljudes rollides. Seda kõike saab hilisemas elus kasutada.
Vutti tagunud väikesed ja suured poisid on edasises elus valmis bluffima, sest mänguväljakul kukkumine tuleb ju enda kasuks suureks mängida. Ründamiskogemust on hea abiks võtta, kui tuleb pidada palgaläbirääkimisi. Kaitseoskus on vajalik, kui oled mingi jama kokku keeranud. Mõnda aega trahvipingil istuda on samuti kasulik oskus – elus ei pruugi kõik laabuda. Tõepoolest, jalgpall aitab poissi suurepäraselt eluks ette valmistada. Jalgpalli õpetliku iva võib lühidalt kokku võtta nii: see on ainult mäng, mitte midagi isiklikku.
Ent mis saab siis, kui tüdruk pole huvitatud nukkudega mängimisest, või vastupidi, poisile ei meeldi jalgpall, vaid hoopis nukud? Kas me oleme avatud ja sallivad nende poiste ja tüdrukute suhtes? Mismoodi saaks lapsevanemaid muutma oma vaatenurka soole viitavate värvide suhtes? Palju sõltub kodus valitsevast meelsusest. Pered erinevad üksteisest. Kombed ühes või teises peres pole ühed ja samad. See, mis Tallinna Kalamaja kodus leiab poolehoidu, naerdakse kusagil väikelinnas või külakogukonnas laginal välja. Millalgi kuuldud rahvatarkus teab kinnitada, et «mis rikkal loomulik, see vaesel imelik».
Roosa kui tüdrukute värv tekitas koroona pandeemia esimese laine ajal suurt furoori Taiwanis. 2020. aasta aprilli alguses selgus korraga, et väiksed poisid keelduvad kandmast n-ö tüdrukute värvi näomaski. Poiste meelest roosat maski näo ette pannes muutuvad nad justkui plikadeks ja sellepärast nad maski ei kanna. Vastuseks roosavastasusele panid Taiwani tervishoiuameti kõik kõrged meessoost ametnikud ametliku pressikonverentsi ajal roosad maskid ette. Ameti juht Chen Shih-Chung toonitas noortele: kui kõigile meeldib Roosa Panter, siis roosa mask peaks samamoodi meeldima. Väike poliitiline liigutus pani koolilapsed soost sõltumata kandma n-ö tüdrukute näomaske.
Kui mõelda normist kõrvale kalduvale jalgpallilembesele tüdrukule või nukke armastavale poisile, siis ega neil teab mis kerge ole. Pilkava sõnaga võivad teistmoodi käituva lapse paika panna nii mängukaaslased kui ka (lasteaia)õpetajad. Mis tüdruk sina oled, et autodega mängid või poiste hulka jalkat mängima trügid. Või jälle, mis mees sina oled, et plikade hulgas nukkudega mängida tahad. Iseenesestki mõista mõjub tõrjumine ja/või sildistamine traumeerivalt. See võib jätta jälje kogu eluks.
Nagu märkisin, siis nukkudega mängimine tüdrukus ülemäära palju algatusvõimet ei arenda. Pigem harjutab ta end taluma rutiini, mida koolis käies on tarvis taluda. Kooliõpilasi käsitlevad uurimused sedastavad kiretult, et tütarlapsed täidavad õpetajate antud ülesandeid paremini kui poisslapsed. Tüdrukutele tundub õppimisprotsess kuidagi loomulikum kui poistele. Samas kurdavad õpetajad, et tüdrukud on passiivsemad. Poisid seevastu võtavad rohkem klassis sõna ja vahetundidel täidavad oma rahmeldamisega koolimaja kõik korrused.
Koolil kui haridustemplil ei ole kaasajal seda tähendust, mis tal oli näiteks veel sajand tagasi. Suurim erinevus on soopõhine: kui koolmeister oli XX sajandi alguses mees, siis tänapäeval otsivad koolidirektorid tikutulega meesõpetajaid taga. Feminiseerunud haridusasutused tähendavad laias laastus seda, et hariduse tähendus pole võrreldav sellega, mida see oli Tammsaare «Tõe ja õiguse» aegu. Koolmeister oli tollal lugupeetud mees, XXI sajandi kooliõpetaja on vaid naine, kellest mõni on nõudlikum ja teine väsinum. Õpetajate tuppa astudes võib märgata, et noorte õpetajate osakaal pole teab mis suur. Eesti õpetajaskonna silmanähtav vananemine hakkab muutuma ühiskonnas probleemiks. Paraku ei kuulu õpetajaamet ühiskonna auväärsemate elukutsete hulka.
Nagu pedagoogikateadlase Tiiu Kuurme artiklitest selgub, võtavad tüdrukud kooliskäimist elu loomuliku osana, samas väidavad kui ühest suust, et koormus ja hõivatus on liiga suur, nagu ka kohustusi kipub olema liiga palju. Poisid seevastu ei jaga tüdrukute muret, sest neil seostuvad kooliprobleemid hoopis teiste asjadega, nagu varane ärkamine ja tegevuse puudus koolis. Noormehed teavad, et «kolm on koolipoisi hinne», ega põe madalamate hinnete pärast.
Mida tegelikult ikkagi tähendab, kui tüdrukud tunnevad, et peavad olema viielised ja poisid arvavad, et kolm on küllalt hea? Kas tegemist on topeltmoraaliga? Kas naisõpetajad kohtlevad poisse ja tüdrukuid võrdselt? Kas tüdrukute hirm, et kui pole piisavalt kõrged hinded, siis pole tulevikus häid väljavaateid tasuvaks tööks, on õigustatud? Millel põhineb poiste enesekindlus, et kehv õpitulemus ei takista neil tulevikus teha head karjääri ja saada kõrget palka?
Viimased kolmkümmend aastat hariduselus lahendamist vajav probleem leida teid, et poisid ei langeks koolist välja, on andnud võimaluse poiste väikest edu mõõdutundetult kiita, samas kui tüdrukute hoolsus ja usinus jääb õpetajail justnagu märkamata. Tüdrukud tunnetavad seda ülekohtuna. Nagu ka seda, et hoolimata kesisematest hinnetest, suhtuvad õpetajad poistesse kui isiksustesse. Poiste tegemisi või tegemata jätmisi ning eriti väljanägemist ei hinnata sama karmi mõõdupuuga nagu tüdrukute puhul.
Poisid teavad, et kui koolitükk on tegemata, siis sellest ei juhtu suurt midagi, sest noormeestelt ei oodatagi ülemäära palju. Samas on hinded tegelikult ikkagi nii poistele kui ka tüdrukutele olulised. Millegipärast arvavad kooliõpilased, kui poiss õpib väga hästi, on see imelik, aga viieline tüdruk on loomulik. Seda võib käsitleda omamoodi sotsiaalse survena, mille puhul heade hinnetega poiss peab hoidma madalat profiili, et mitte liiga esile tungida. Aga tüdrukutel pole varianti, nad lihtsalt peavad olema head ja väga head.
Tiiu Kuurme järgi on «koolihinne sooline ilming, poisi ja tüdruku eneseesitlus ühiskondlikul näitelaval, ja just nii, nagu ühiskond ootab – poiste poolelt piiride testimisena ja tüdrukute poolelt alluvuse ning kohusetundlikkuse märgina. Varane koormusedrill valmistab tüdrukut ette võtma oma õlgadele ühiskonna igapäevaelu jätkusuutlikkust». See ongi see trumpkaart poiste tagataskus, et koolis lihtsalt tiksuda. See annab noormeestele suure kindlustunde, mida neidudel vastu panna pole.
Poisid tunnetavad hästi ühiskonnas puhuvaid tuuli. Nad on tähele pannud, et nende emal võib küll olla kõrgharidus ja isal mitte, aga sellest hoolimata on isal ettevõte ja ema töötab ametis, mille palk on isaga võrreldes kolmandiku võrra väiksem. Nad on märganud, kuidas võimukoridorid kubisevad meestest, kes loovad ja võtavad vastu seadusi. Kuidas «targad mehed» avaldavad arvamust ja jagavad Eesti elu paika panevaid kommentaare nii telekas kui ka raadios. Poisid on oma edumaas tüdrukute ees kindlad. Tulevik on julgete (meeste) päralt!