Marika Saar: miks noortevolikogud noori ei kõneta?

Jana RistimetsNoored

Paljudes omavalitsustes on loodud noortekogud, kuid napib nii neisse kandideerijaid kui ka valijaid. Miks see on nii läinud ja mida see räägib kaasamiskultuurist, küsib sotsiaaldemokraat Marika Saar Tartu Postimehes.

Noored on siht­rühm, kellele kohalikud poliitikud valimiste ajal tähelepanu pööravad, enamasti on neile valimisprogrammides ka eraldi peatükk pühendatud ning üks peamisi lubadusi on noortevolikogude töö toetamine. Nii peabki see olema.

Noortevolikogud on paljudes omavalitsustes ning seega saab sinna kandideerida ja selle valimistel osaleda. Reeglid võivad omavalitsuseti pisut erineda, kuid üldjuhul kuuluvad noortevolikogusse 13–26-aastased noored, kes elavad või õpivad selles omavalitsuses.

Viimati saime lugeda ülevaadet Tartu linna noortevolikogu valimistest selle aasta jaanuaris, kus osales 29 kandidaati ning oma hääle andis 356 14–20-aastast tartlast ja Tartu linna koolis õppivat noort. Valituks osutus 15 enim hääli saanud kandidaati.

Nõustugem, see on üks võimalus juba varakult noori valimisteks ehk kodanikukohuse täitmiseks häälestada. Sügisel olid noortevolikogu valimised ka Elva vallas. Osales kuus kandidaati, kõik osutusid valituks ja kokku oli 110 hääletajat. Elva noortevolikogus saab olla kuni 13 liiget. Ilmneb, et mingil põhjusel pole noortevolikogud kuigi peibutavad. Mõnes kohas napib kandidaate, teisal teeb oma valiku liiga vähe noori, et rääkida arvestatavast esindatusest. Miks see nii on ja kuidas huvi noortevolikogude vastu ergutada?

Uurisin põhjuste kohta, miks noortevolikogud noori eriti ei kõneta, ka Tartumaa noortekogu juhilt Miia Uibolt. Viimane põhjendas üllatuslikult vähest huvi noortevolikogude vastu sellega, et noorte suhtumine ka kohalike omavalitsuste valimistesse on leige, noored teavad valimiste tähendusest ja tähtsusest väga vähe, see kõlab nende jaoks ebahuvitavalt ning neile ei ole üheselt arusaadav, et noortevolikogu ja omavalitsuse valimisel osalemisel on selge seos kodukoha elu korraldamisega.

Miia Uibo tõstis esile, et tema Rootsi tuttavaid üllatas, et Eestis on valimisaktiivsus nii väike. Seal räägitakse juba maast madalast, kui tähtis on valimistel osalemine, meil on see noorte hulgas justkui tabuteema.

Arutlesime ka selle üle, et noortevolikogu tööst ja võimalustest peaks rääkima tunduvalt rohkem ning seda peaksid tegema ka omavalitsusjuhid, just nemad saavad anda sõnumi, et noortevolikogu on oluline koostööpartner ning noorte arvamus on neile tähtis.

Liiatigi on see kirjas seaduses, et noori puudutavate õigusaktide eelnõud edastatakse noortevolikogule enne volikogu istungi toimumist. Kuid kui palju seda praktikas tehakse?

Mida tähtsam roll on noortevolikogul kohapeal, seda suurem on ka tõenäosus, et huvi noortevolikogu töö vastu kasvab. Kõlab lihtsasti, aga samas on tegu justkui nõiaringiga. Keegi ei taha ju aega kulutada ettevõtmisele, millel ei ole piisavalt mõju.

Miia Uibo märkis, et tema kogemus noortevolikogus tõi tunde, et ta päriselt saabki midagi ära teha, ning see andis tahtejõudu ja sütitas uusi ideid.

Noortevolikogu kogemus teeb noorte elu põnevamaks, sellises ühenduses kaasa löövad noored muutuvad julgemaks, enesekindlamaks, neil tekib juurde uusi tutvusi, nad oskavad pöörduda oma ideede ja muredega, nende sotsiaalne kapital kasvab ning koolitustel ja tegutsedes saadakse uusi kogemusi ja oskusi. Ometigi ei jõuta tihti noortevolikogu tuumani.

Kindlasti sõltub noortevolikogude mõju palju noortest endist: kui aktiivsed on eestvedajad ja kui osavalt saadakse meeskond ühiste eesmärkide nimel tegutsema. Kuid mitte ainult, väidan, et selleks, et noortevolikogud saaksid täita oma peamist eesmärki – arutada noori puudutavaid küsimusi ning teha ettepanekuid noorte vajadustest ja huvist lähtuvalt volikogule ja valitsusele – on vaja muuta ka linna- ja vallajuhtide ning ametnike suhtumist noorte kaasamisse. Ei piisa näilisusest.

Kõige tähtsam on see, millist tuge omavalitsus noortevolikogule pakub ja millised formaadid on loodud partnerluseks. Volikogu istungitel saab osaleda igaüks, kuid on positiivne, kui noortevolikogu liikmed on kaasatud ka volikogu komisjonide töösse.

Järgmine samm peaks olema see, et noortega arutatakse läbi, milliste teemade ja eelnõude kohta soovib noortevolikogu arvamust avaldada. Me ei saa eeldada, et noortevolikogu liikmed jõuavad jälgida kõiki volikogude eelnõusid ja siis oskavad õigel ajal sekkuda arvamuse avaldamiseks.

Noorte arvamust küsimata jätta pole ka õige. Liiatigi on see kirjas seaduses, et noori puudutavate õigusaktide eelnõud edastatakse noortevolikogule enne volikogu istungit. Kuid kui palju seda praktikas tehakse?

Keegi juhtidest või ametnikest peab olema see, kelle mõtteviis on programmeeritud nii, et ta mõtleks iga otsuse puhul, kas ja milline mõju võiks konkreetse otsusega olla noortele ning millal on see hetk, kus me peame noortevolikogu arvamust küsima.

Noorsootöö seaduse järgi peab volikogu noortevolikogu olemasolu korral konsulteerima nendega noorsootöö kavandamist, teostamist ja hindamist. Kuid kas seda ikka tehakse? Lisaks pean tähtsaks, et noortevolikoguga ei arutata ainult noorsootööga seotud teemade üle, vaid noorte arvamus on oluline paljude kohaliku elu korraldamisega seotud otsuste puhul.

Seega üks põhjus, miks noortevolikogu vastu huvi on väike, võib olla ka see, et tegelikkuses jääb tema roll kohaliku elu korraldamisel lahjaks ja kindlasti ei ole see noorte probleem. Vaja on muuta protsessid selgemaks ja mõjuvamaks.

Üks põhjus, miks noortevolikogu vastu huvi on väike, võib olla ka see, et tegelikkuses jääb tema roll kohaliku elu korraldamisel lahjaks ja kindlasti ei ole see noorte probleem.

Noortevolikogu roll on oluline selles, et noorte hääl kõlaks, kuid linna- ja vallavalitsused koostöös noortevolikoguga peaksid jõudma noorteni sõnumitega, et kõigil avalikel aruteludel, konsultatsioonidel, ideekorjetel, kaasava eelarve hääletamistel, avaliku ruumi ja tunnustamisettepanekute kogumisel, küsitlustes, probleemidest teavitamisel, mida omavalitsus korraldab, on ka neil õigus osaleda ja kaasa rääkida. Ei pea ootama, kuni tehakse noortele eriaktsioon. Küll aga peaks omavalitsus läbi mõtlema sõnumid ja infokanalid, et noored mõistaksid, et need ei ole üleskutsed täiskasvanutele, vaid ka nende osalus ja arvamus on vägagi oodatud.

Teadlikkuse tõstmine, laste ja noorte ettevõtlikkuse toetamine, demokraatia põhimõtete tutvustamine, arutelukultuuri loomine juba lasteaias on kandepind, millele edukat noorte kaasamist üles ehitada.

Pean oluliseks ka arutelusid õpetajate, klassijuhatajate ja noorsootöötajatega, et ka neil oleks info ja arusaam, milline on kohaliku kogukonna noorte kaasamiskultuur ja võimalused. Näiteks kui omavalitsuses on loodud noorte omaalgatusfond, siis saavad nemad suunata noori sinna projekte kirjutama või julgustama noori pöörduma oma ideele toetuse saamiseks omavalitsuse poole.

Omavalitsusjuhid koostöös haridusasutustega võiksid käia ja tutvustada palju süsteemsemalt kohaliku omavalitsuse korraldust ning selgitada noortele, millised võimalused on neil osaleda, sealhulgas rääkida noortevolikogu rollist kohalikus elus.

Uskuge mind, me ei saa eeldada, et kõik teavad, kuidas kohalikul tasandil otsustamine ja elu korraldamine käib. Mõeldes noortele, tuleks muuta info edastamine ka atraktiivseks ja mänguliseks. Kui noored tunnetavad, et nende arvamus ja osalus kohalikus elus on oluline, siis olen kindel, et kasvab ka huvi noortevolikogude töös osalemise ja valimiste vastu. Ja vastutus noorte kaasamisel lasub ikkagi meil, täiskasvanutel.

Marika Saar: miks noortevolikogud noori ei kõneta?