Marju Lauristin jagab raamatus otsekoheseid hinnanguid ka ametist lahkuvale president Ilvesele

Kertu ValgeTartu

Marju Lauristin kirjeldas oma elulooraamatus “Marjustini sajand” oma elu alates lapsepõlvest. Ta kirjeldas ka oma tegevust taasiseseisvunud Eestis ja andis hinnanguid mitmele poliitikule. Üllatav on tema kriitiline hinnang Toomas Hendrik Ilvese presidendiaja suhtes.

Miks Lauristin presidendiks ei kandideerinud

Kui oled nõustunud presidendiks kandideerima, pead valituks saades arvestama viie aastaga. Mulle ei ole enam viite aastat antud. Võibolla on mulle füüsiliselt antud viis, kümme aastat. Aga vanadus annab märku, millest on tõsiselt kahju.

Toomas Hendrik Ilvesest

Kui Ilves alustas, siis tal oli visioon, ta oli seda usku, et suudab tuua inimesed kaasa, lahendada pikema perspektiiviga küsimusi. Ta ei ole rumal inimene, ta tajus, et president võiks seda teha. Aga tal ei ole nii palju eluenergiat. See pole ta viga. Ta on sünnipäraselt nõrk, asteenik, tal ei ole elaani, mis kogub inimesi kokku. Ja ta lõi araks. Jääkeldri ajal.

Andrus Ansipist

Ansip on tüüpiline tehnokraat, hea administraator, kellel endal väga palju ideid ei ole, aga teiste ideid viib ellu raudse rusikaga. Peaministrina tegi ta vahepeal olulisi asju ära, niipalju kui neid teha sai ja kuidas RE ideoloogia neid ette nägi. Aga praegusest olukorrast väljatulekuks Ansipil ideid ei olnud. Nüüd on ta Euroopa Komisjoni digivolinik, n-ö tulevikuvolinik, mis talle sobib – ideestik on valmis, tal on võimalik seda ellu viia, millele suur osa Euroopast alles hakkab järele tulema. Ta on hea vedur. Tema roll Euroopas on praegu väga positiivne.

Keskerakonnast

Keskerakonna valijaskond on suhteliselt ühekülgse sotsiaalse taustaga ja esindab selgelt inimesi, kes tunnevad ennast turumajanduslikus ühiskonnas suhteliselt kehvasti, või siis neid, kes tunnevad, et nad väärinuks paremat, aga ühel või teisel põhjusel pole nad saanud kas võimule või rikkaks. Või kes tunnevad, et neile on liiga tehtud, näiteks vanad inimesed, kes lootsid iseseisvalt Eestilt ju nii palju rõõmsat. Argipäev osutus aga nendele majanduslikult ja moraalselt ootamatult raskeks.

Edgar Savisaarest

Savisaare poliitika on alati olnud Lääne vastane, ta ei tunne inimesena ennast Lääne keskkonnas hästi. Tema habitus on pigem postsovjetlik, Lääne poliitikas ja suhtluskeskkonnas tunneb ta ennast võõrkehana. Seega on inimlik ja isiklik põhjus, miks Keskerakonna poliitika on olnud selline, nagu ta on. Ta ise on seda olupoliitiliselt ära kasutanud, ka neid eestlasi, kes ei tunne ennast Läänes hästi. Savisaare tagalamentaliteet on endiseaegne – mull, milles tunneb ennast mugavalt, tunned ennast omade hulgas, ei pea käima kikivarvul, lips pigistab, inglise keel pole hästi suus.

Loosungist “Plats puhtaks!”

Uuele, noore põlvkonna poliitikutele ei olnud väärtus isade kogemus nõukogude ühiskonnast. Igivana isade ja poegade teema. Nende jaoks oli väärtus pigem vanaisade kogemus esimese Eesti Vabariigi ajast. Selles kontekstis tekitas “Plats puhtaks!” tunde, et koos vana risuga pühiti minema suur hulk inimesi ja nende kogemust, mis oli suur viga. Paljud inimesed hakkasid tundma, et see, mille nad on nõukogude surutises üles ehitanud, hoidnud eestlust ja kultuuri, käinud laulupidudel, et seda ei olegi vaja, seda ei hinnata. Vanemate põlvkonna moraal ja väärikus sai hingelise haava. Paljud tundsid, et Isamaa reklaamloosungi luud pühib nad platsilt minema. Meie praeguses poliitilises sisemises depressiivsuses annab see vanema põlvkonna puhul praegugi tunda.

Mart Laarist

Laar oli selles mõttes Eesti parim peaminister, et ta oli väga demokraatlik kabinetijuht. Talle on põhimõtteliselt omane demokraatlik juhtimisstiil. Ja ta on kiire otsustama. Kuulab kõik ära, formuleerib ja otsus on vastu võetud. Tema valitsus oli tõesti meeskond. Meeskond arutas koos ja ka eksis koos. Vastutati koos. Näiteks oli viga raudteede erastamine. Eksiti koos. Mindi koos minema. Laar julges võtta riske. Natuke oli ta sinisilmne – vajas pidevat positiivset, toetavat hoiakut enda ümber.
Laarile sai saatuslikuks see, et tema tagatuba ei haaranud kogu erakonda. Tekkis erakonna sisene konkurents. Umbusaldus. Laaril oli kalduvus lapsikult valetada – see oli tema nõrk külg.

Maaelust

Teine lootus oli talude taastamine. Kui valus oli küsimus eesti talude saatusest. Kuidas anda tagasi tinglehm? Piimalehm oli olnud osa eesti identiteedist. Talude taastamine tähendas piimapuki küla säilitamist. Aga piimapukid kadusid. Piimapukipiim ei vastanud aja nõuetele. Külad jäid tühjaks. Seda ei olnud osanud keegi ette näha. Mitte keegi! Unistus, et kunagine Eesti tuleb tagasi, ei teostunud.

Juunikommunistidest

Kui püüda aru saada vabariigiaegsete põrandaaluste (nagu nad end ise nimetasid) psühholoogiast, siis kindlasti ei olnud see materialistlik. Nad unistasid Eesti Vabariigi vanglates istudes õiglasest Eestist, mis tuleb, kui nemad võimule pääsevad. Olen lapsepõlvekodus palju kokku puutunud põrandaaluse kommunistliku liikumise tegelastega, kuulanud nende omavahelisi vaidlusi ja meenutusi ja võin öelda, et enamus neist olid oma revolutsioonilises nooruses pühendunud idee-inimesed, kes kujutasid tõsimeeli ette, et on võimalik luua õiglane, ilma vaesuse ja ebavõrdsuseta ühiskond. Nende särasilmsus ja õhin olid siirad, nagu see on ka praegustel noortel kapitalismi vastu protestijatel.

Allikas: Delfi