Marju Lauristin: kriisiaeg testib haridusuuendust

Vastsed kogemused karantiiniaegse hariduse kolimisega virtuaalruumi on praktiliselt tõestanud, et õppijakeskne individuaalsete õpiradadega haridusruum ei ole visionääride utoopia, arutleb Haridusvisiooni 2035 heaolu ja sidususe töörühma juht, sotsiaaldemokraat Marju Lauristin Tartu Postimehes.

Koroonakriis on nagu lakmustest, mis näitab Eesti ühiskonna võimekust ootamatute väljakutsetega toime tulla. Mõne valdkonna puhul leiame, et kriis ongi vajalik puhastus, mõne ellujäämise pärast hoiame hinge kinni, mõne puhul oleme rahul, et oleme enam-vähem toime tulnud, mõni uuendus aga saab kriisi mõjul tuule tiibadesse.

Olles olnud uue haridusstrateegia lähtekohaks mõeldud visiooni «Eesti haridus 2035» ühe ekspertrühma juht, olen suure huviga jälginud, kuivõrd pidasid koroonaviiruse poolt peale sunnitud massilise koduõppe olukorras vastu uue haridusstrateegia põhimõtted, mille ümber on käinud üsna tulised vaidlused viimased kaks aastat.

Meenutame, et mais 2018 kutsus haridus- ja teadusministeerium (HTM) tööle kolm visioonirühma, mille aastase töö tulemusel valminud Eesti hariduse tulevikuvisiooni «Tark ja tegus Eesti» esitleti avalikkusele mullu juunis. Visioon keskendus kolmele põhiprobleemide ringile: haridusega seotud väärtustele, hariduse panusele isiksuse arengusse ja ühiskondlikku heaollu ning hariduse ja majandusarengu seostele. Haridusuuenduse põhisihiks seati otsustav üleminek õppijakesksele haridusmudelile. See muudab kardinaalselt õppija ja õpetaja suhteid, andes õpetajale rolli, mis on võrreldav treeneri omaga: märgata ja arvestada iga õppija eripära. Samuti toob see käsitlus hariduse kooliseinte vahelt välja, lubades õppekava täita ka osaledes huviringides ja treeningutes, käies matkadel või kaasa lüües kodanikuühendustes. Õppijakeskne haridus algab kõigis lastes peituva õpihuvi ja uudishimu äratamisest ning peaks looma tugeva aluse ja motivatsiooni elukestvale õppele.

Haridusstrateegia ei pea olema ideoloogiliste käsulaudade kogu, vaid riigi lubadus, et Eesti haridussüsteem annab ka tulevikus inimestele parima ettevalmistuse toimetulekuks nii selle kui järgmiste kriiside järgses, üha keerukamas ning hapramas maailmas.

Visiooni valmimise käigus arutasid ekspertrühmade liikmed esitatud ideid Eesti hariduse tulevikusuundumustest õpetajate, tööandjate, lastevanemate, õppurite, personalitöötajate, haridusjuhtide, ametiühingute ja teistega. Oleme kohanud nii kirglikke poolehoidjaid, kes viitasid ka juba olemasolevatele kogemustele mõneski koolis õppijakeskse hariduse põhimõtteid rakendada, kui ka sama kirglikke vastaseid (keda siiski oli tunduvalt vähem), kes pidasid neid ideid utoopilisteks ega näinud vajadust Eestile au ja kuulsust toonud haridussüsteemi uuendamiseks. Mõnestki koolist, eriti nendest, mis on liitunud «Huvitava kooli» algatusega, oli võimalus leida häid näiteid, kuidas selline lähenemine suurendab nii õppijate kui õpetajate koolirõõmu ja aitab kaasa iga õppija, nii andekama kui nõrgema isikupäraste võimaluste arengule.

Tõsisemad vaidlused haridusideoloogia ja filosoofia tasemel keskendusid hariduse eesmärkidele ja puudutasid paljus hariduspoliitika prioriteete: milles nähakse hariduse eesmärki (isiksuse areng vs. majanduse areng; (rahvus)kultuuri kestlikkus vs. tehnoloogiline uuendus), kelle eesmärkidest lähtutakse (õppija, haridusvaldkond, tööandjad, riik); kas haridust käsitletakse utilitaristlikult, kasust lähtudes, või ideoloogiliselt, väärtustest lähtudes. Visioonis võeti need vaidlused kokku põhimõttega, et haridus peab suurendama inimeste eneseteadlikkust ja võimekust toime tulla tulevikuga tarkade masinate poolt juhitud aina keerukamas ja ohtlikumas keskkonnas, säilitades tasakaalu inimlike väärtuste, looduse ja tehnoloogia vahel.

Haridusuuendus on otse seotud digipöördega, arvutite, nutivahendite, ristmeedia, suurandmete tungimisega haridusprotsessi. Digitehnoloogia kasutamist õppetöös nägime mitte ainult kui tehnilist uuendust, vaid kui võimalust tuua õppimisprotsessi ka radikaalselt uusi õppimispraktikaid, mis säästaksid õpetajat paljudest ülesannetest, millega nutiosavad õppurid saaksid ise hakkama, jättes rohkem ruumi rühmaarutelule õpitava üle, õppekäikudele ja kontaktidele kultuuri, spordi, looduse ja sotsiaalse keskkonnaga väljaspool kooliruume ning individuaalsematele konsultatsioonidele erivajadustega või erineva tempoga õppijatele.

Muidugi on ridamisi ilmsiks tulnud ka digitoel individualiseeritud õppe viljelemise lünki ning alles uurimist ja lahendamist ootavaid probleeme, alates sellises olukorras vajalike metoodiliste materjalide ja õppevahendite puudumisest ja lõpetades Eesti eripärale ja ambitsioonidele vastava virtuaalõppe platvormi arendamise vajalikkusega.

Vastsed kogemused karantiiniaegse hariduse kolimisega virtuaalruumi, kodu ja kooli vaheliste barjääride kadumine ja lapsevanemate jaoks ootamatu sukeldumine õpetajatöö argipäeva on praktiliselt tõestanud, et õppijakeskne individuaalsete õpiradadega haridusruum ei ole visionääride utoopia, nagu selle kriitikud veel paar kuud tagasi veendunult väitsid (vt näiteks siin). Koolide uste ootamatu sulgumine kiirendas haridussüsteemi jäiga koore pragunemist ning õppijakeskne haridusprotsess ilmus ootamatult visioonipaberitelt sadade tuhandete perede ellu, tekitades üllatava kiirusega õppijate, õpetajate, haridusdisainerite ja lapsevanemate uue koostöövõrgustiku. Seda koostööd toetas sotsiaalmeedias käima läinud parimate praktikate vahetamine perede vahel, mida sealsamas rikastasid ka entusiastlike pedagoogide, teadlaste ja haridustehnoloogide nõuanded. Tänuväärselt aitas uue olukorraga kohaneda HITSA ning ka mõnede IT-firmade valmisolek kiiresti leida ja levitada parimaid lahendusi õppijate ja õpetajate virtuaalsuhtluseks. Muidugi on ridamisi ilmsiks tulnud ka digitoel individualiseeritud õppe viljelemise lünki ning alles uurimist ja lahendamist ootavaid probleeme, alates sellises olukorras vajalike metoodiliste materjalide ja õppevahendite puudumisest ja lõpetades Eesti eripärale ja ambitsioonidele vastava virtuaalõppe platvormi arendamise vajalikkusega.

Tulevikuunistus ennastjuhtivatest õppijatest ning neid targalt suunavatest ja nõustavatest õpetajatest ja/või lapsevanematest on tänu neile kogemustele omandanud reaalsed piirjooned. Nii nagu ka haridusruumi lahtimurdmine kooliseinte vahelt. Kuna see toimus kriisiaja ekstreemses olukorras, on ootuspärane, et kooliuste taas avanedes seisab ees tasakaalu leidmine koolis, kodus ja mujal toimuvate tegevuste vahel, nagu ka virtuaalse ja tegeliku suhtluse vahel. Kriteeriumid ühtede või teiste eelistamiseks on nüüd igatahes palju selgemad.

Kõigi nende uute kogemuste kaardistamine ja arvestamine peakski toimuma riigikogu kultuurikomisjoni eestvedamisel, kes just praegu on asunud arutama HTMi ametnike loodud dokumenti pealkirjaga «Haridusvaldkonna strateegia 2035». Seda arutama asudes võiks ka võrdluseks vaadata ekspertide loodud haridusstrateegia visiooni «Tark ja tegus Eesti 2035» täistekste.

Sellisel moel vormistatud strateegia, mis eriti ei puuduta haridusprotsessi sisu, kujutab endast skeletti, mille ümber saab muskleid kasvatada ainult tegelik hariduspraktika.

Kui visioon oli selgelt orienteeritud haridusele tervikuna kõigis tema seostes, siis ministeeriumi ametnike poolt sõnastatud strateegia on juba pealkirjas määratlenud oma objekti kitsamalt kui haridusvaldkonda (loe: HTMi valitsemisala) puudutavat. Ilmselt seetõttu on strateegiast kaotsi läinud peaaegu kõik, mis puudutab hariduse üldist tähendust, laiemat humanistlikku, ühiskondlikku ja kultuurilist rolli. Alles on jäänud vaid selle rolli üldsõnaline tunnustamine strateegiadokumendi sissejuhatuses. Haridusvaldkonna praeguse juhtimise iseloom, milles ministeeriumil on pigem administratiivne kui sisu loov roll, peegeldub nii strateegia vormis, mis on pihustunud üksikpunktide loendiks, kui ka kavandatavate mõõdikute süsteemis. Sellisel moel vormistatud strateegia, mis eriti ei puuduta haridusprotsessi sisu, kujutab endast skeletti, mille ümber saab muskleid kasvatada ainult tegelik hariduspraktika. Kuid iseenesest võttes ei ole ministeeriumi tagasihoidlikkus hariduse sisusse sekkumisel ju halb. Konkreetsete õppekavade arendamisel võikski koolidele (koostöös eri valdkondade ekspertide, pedagoogide ja endisest palju enam ka õpilaste ja nende peredega) jääda palju suurem valikuvabadus, kui senine haridusseadustik seda ette näeb.

Riigikogus toimuv arutelu võiks aidata poliitikuid ja haridusavalikkust jõuda üksmeelele põhimõttelisemat laadi haridusküsimustes, mis praeguses HTMi dokumendis ekspertide poolt loodud visiooniga võrreldes piisavalt ei kajastu. Ametnike loodud dokument ei saagi asendada haridusuuenduse sisu puudutavat laiemat ühiskondlikku kokkulepet hariduse arengu eesmärkides ja väärtustes, mille saavutamine peakski olema riigikogu arutelu eesmärk. Riigikogu kohustus on selle alusel paika panna hariduse rahastamise ja juhtimise põhimõtted ja prioriteedid, mis puudutavad riigi ja omavalitsuse rolli, eestikeelse ühtluskooli tulevikku ning hariduse rahvusvahelistumise sihte ja piire, digipöörde võimaluste maksimaalset ärakasutamist ning avatud haridusruumi tõrgeteta toimimist. Sellega koos on vaja kokku leppida ka muutustes pedagoogide ning tugispetsialistide töö arvestamisel ning tasustamisel individualiseeritud õppe puhul.

Haridusstrateegia ei pea olema ideoloogiliste käsulaudade kogu, vaid riigi lubadus, et Eesti haridussüsteem annab ka tulevikus inimestele parima ettevalmistuse toimetulekuks nii selle kui järgmiste kriiside järgses, üha keerukamas ning hapramas maailmas.

Marju Lauristin: kriisiaeg testib haridusuuendust