Kuidas taastada usaldus oma riigi, valitsuse ja valitute vastu? Teenekas teadlane, õpetaja ja sotsiaaldemokraat Marju Lauristin intervjuus Maalehele pakub võimalusi teistmoodi valimiste kaudu Eestit parandada ning ka laulupeost õppida.
Miks siis muutusi on vaja?
Kõige tähtsam – millist riiki ikkagi tahame? Kas vormiliselt just nagu demokraatlikku, mille sisulist mõistmist on meis järjest vähem? Või tahame, et me kui mõistusega olendid mõistaks seda, mis toimub? Et saaksime kaasa rääkida ja kindlad olla, et tegevus viib meid sinna, kuhu minna tahame. Ja alustama peaks riigikogust.
Seega, kas saaksime teha midagi teistmoodi, kui valime teistmoodi? Paljud ei ole valimissüsteemiga rahul. Paljudel on tunne, et neil ei ole õiget esindajat. Siin ongi lähtekoht või juurikas, millest alustada, et tunda: see on minu riik. Ja teada, et need, keda olen riigikokku valinud, teevad seal asju, mis on mulle olulised. Ja nad teevad seda viisil, mis mulle on arusaadav ning mida toetan ihust ja hingest.
Peaküsimus on usalduse küsimus, aga usaldus tuleb ära teenida. Mil moel siis saavutada, et rahvaesindus oleks usaldusvääne ja auväärne?
Teil on plaan?
Meil peaks olema inimeste valimiseks veidi kindlam kategooria kui tunne, et see inimene võiks sobida. Valimine võiks olla sisulisem, sest oleme tegelikult ju tööandja, kes valib enesele töötajat. Töötajat ei valita nii, et pannakse pildid lauale ja tuuakse ka mingid plakatid ning siis tulevad lauljad ja laulavad meile tulevase töötaja kohta laule. Ei!
Kas nii valitakse elukaaslast või inimest, kellega koos mäkke ronida? Või pottseppa? Kuidas talitada, et saada parimal viisil toimetavaid inimesi me enda riigi riigikokku?
Oleme digiajastus. Nii noortel kui ka vanadel on küllalt nutti ja nutiseadmeid, et kiiresti saada iga inimese kohta teada kõikvõimalikke andmeid, taustu. Et oleme digitoimetamistes mihklid, peaks valija olema palju targem kui varem. Just võimekuse poolest saada infot ning seda läbi töötada ja otsustada mitte tundmuste, vaid selge ja rahuliku läbimõtlemise alusel.
Seega kasutagem e-riiki. Meie e-valimised tähendavad ju praegu ainult seda, et üks kord vajutame nuppu. Klikime! Aga e-riigis on palju rohkem võimalusi: taustakontroll, probleemide arutamine, kaalumise e-võimalused.
Nii et valimised peaks olema seal e-ilmas, kus inimene on suure osa oma päevast?
Nimelt seal, kus on kõige enam võimalusi arukalt otsuseid kaaluda. Lõin kaasa rahvakogus. See oli tore katse: inimesed läksid internetti, tehes ühiseid valikuid, et mida riigis paremini korraldada. Tohutult ettepanekuid! Oli pikk protsess, kuidas ettepanekuid sõeluti, kaaluti. Abiks juristid, majandusmehed, asjatundjad. Inimesed mõistsid lõpuks ka ise, kas see, mida nad välja pakkusid oli tark või mitte.
Vähemasti enese jaoks sai mõni asi selgeks.
Aga praegu – kui palju uusi võimalusi! Mõtlen portaalile või keskkonnale, kus inimesed saaks valimiste ajal välja öelda ja välja mõelda asjad, mis lähevad rahvale tegelikult korda lähema nelja aasta jooksul. Mida rahvas ootab, millega riigikogu ja valitsus peaks tegelikult tegelema.
Näiteks teise pensionisamba küsimus on meieni jõudnud kui looduskatastroof. Keegi ei tea, mis juhtub. Kas elu on parem või halvem, keegi ei tea. See, mis toimub, pole ju arutelu, mida mõistlikus riigis pidada, kui mõeldakse, millised on parimad pensionisüsteemid. Ja kuidas saab olla nii tõsine, rahvast aastakümneteks puudutav asi olla arutelu asemel seotud vaid ühe erakonna valimislubadusega?
Eks erakondi ole varemgi tulnud ja läinud, aga …
… kiirustamise tulemused jäävad. Ei saa vastu võtta seadusi, mis on kolmeks aastaks. Et ah, küll ära muudame, kui ei toimi. See pole hea stabiilsust taotlevale riigile, kui seadusloome tekitab ebakindlust ja kahtlust tuleviku osas. Kuidas saaksime aruteluga leida selle, mida tuleks riigis tegelikult lahendada, mis oleks õige ja mõistlik, et teeots läheks õigesse suunda?
Et kuidas leida siis viis suurt ideed?
Või kümme. Need peaksid olema selged nurgakivid, raamid, mille sisse ehitama hakata. Just siin peitub põhjus, miks riigis toimuv on inimestele arusaamatu. Inimestele pole antud võimalust arusaamade kujunemiseks, et inimesed teaksid, kuhu minna tahame.
Milline oli valimiste-eelne aeg enne nutitelefone ja televisiooni? Inimesed tulid kokku, arutasidki asju väga põhjalikult. Sisuliste ja põhjalike vaidluste aeg. Ka me uues nutikeskkonnas peab olema võimalik minna tagasi demokraatia kujunemise aja algusse, kus inimesed vaidlevad ja räägivad pikalt enesele probleemid selgeks.
Ma ei looda, et kõik peaksid suurte ideede valikuga tegelema. Aga vast 10-15 protsenti rahvast, kokku üle 100 000 inimese, kellel sisulist tahtmist ja huvi, võiks võimaluse leida ja aru saada, milleks valituile mandaadi anname. Mandaat on volitus midagi teha.
Ja edasi: kuidas teame, kellele volituse anname? Kas ta suudab seda teha, mida ootame; kas ta on ikka õige? Läbi erakondade nimekirjade on asi muutunud liiga spordiks.
Tähtis pole riigi kasu, vaid võitja nimi …
… ja kui palju keegi punkte toob. Mitte aga see, kas valimiste tulemusena suudetaks leida meeskond, mis toimib. Ja kui mingid meeskonnad on saanud valitsusse, siis jagatakse ministrikohad juba ette ära, teadmata, kas meeskonnal on üldse hea kesktormaja või hoopis väravavaht. Toimub otstarbekuse põhimõtte rikkumine, kasvab tunne, et usaldusega on asjad kehvasti.
Peame tulema valimistel tagasi otsese kontaktini inimeste vahel. Et mina valin sind ja mitte üksnes paberi peal, vaid nii, et mul on sinuga võimalik otse asjust rääkida.
Näiteks siin Tartus Karlovas tean, et piirkonnast saab riigikokku üks inimene, kuna Tartu on jagatud kümneks osaks. Igast osast saab riigikokku üks valitu, iga 8000 valija kohta üks.
Arvestades, et pooled valijatest on aktiivsed ja tahavad suhelda, tuleb nüüd kandidaatidele anda võimalus suhelda nende umbes 4000 valijaga oma piirkonnas silmast silma paari-kolme kuu jooksul. Et igaüks näeks ja teaks, kellele ta oma usalduse annab. Reaalne isikute valimine.
Viia ringkond võimalikult väikeseks?
Nii väikeseks, et saan reaalset näha inimest, talle silma vaadata. Ja tean, et kui ta on valitud, siis peab ta reaalselt tulema minu juurde oma mandaadiga, mitte kaduma Narva. Tagasi reaalsete valimiste ja reaalsete inimeste juurde!
Et saaksin nii valida, peab mul olema aega ja taas abiks seesama veebikeskkond, kust vaadata, mis mõtteid ja töid inimesed üles panevad. Mitte reklaamplakateid! Nii nagu valin enesele pottseppa, kellele maksan ahju ehitamise eest, tahan näha mandaadi ihkaja reaalseid varasemaid töid.
Vajame selget tööotsija ja tööandja suhet. Võtame ta tööle neljaks aastaks, reaalse rahvateenrina.
Kolmandana on oluline küsimus juhtimisest. Pole enam häid rahva juhte ei Eestis ega ka Euroopas või Ameerikas, ikka võta üks ja viska teist.
Pole suuri isiksusi, kelle poole vaadata?
Vajame inimesi, kellel oleks pikk visioon ja kelle poole vaadates tunneksime, et läheme temaga koos nüüd pikale reisile. Aga kust need liidrid tulevad, palju meil on praegu uusi liidreid? Liidri esimene tunnus peaks olema maailma parandamise kirg, riigi ehitamise kirg, missioonitunne, et siin ma nüüd seisan ja minu missioon on teha need asjad ära.
Praegu on kurja juureks poliitika muutumine jalgpallimatšiks, kus juhindutakse sellest, kuidas meeskonnal läheb, mitte aga sellest …
… kuidas Eestil läheb.
Meeskondi ja liidreid tuleb enam sisuliselt kaaluda. Kunagi oli kena komme, et ministrikandidaat käis riigikogu ees küsimustele vastamas. Ka Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadid käivad parlamendi komisjonide eest läbi.
Erakondade koht riigi valitsemises on muutunud paljuski palaganiks ja sportlik-ärilise käraga iseenese upitamiseks. Erakondi vaadataksegi kui midagi mõistusevälist, aga tegelikult tuleks neid vaadata kui organisatsioone, mis loodud riigi valitsemiseks, mitte aga iseenda jaoks.
Kuidas saaksime nüüd näidata, et tegelikult leidub hulk inimesi, kes on läinud erakondadesse asja pärast, suurest murest ja vastutustundest? Et erakondades on ikkagi inimesi, kes tahavad Eesti elu tõesti paremaks teha ja soovivad, et neid ei vaadataks nagu kompartei liikmeid, kelle kohta öeldi: eile astus sõnnikuhunnikusse, täna komparteisse.
Valimised on muutunud turuks. Ja mitte ainult Eestis. Sattusime suurele laadale kogemusteta ja ei osanud siin endale õiget platsi või nišši leida.
Siis matkiti mujalt võetut – mäletan Isamaa esimest valimisüritust Rakveres, õhupallid ja muusika, paljudele tundus, et vaat milline vahva partei.
Aga nüüdseks on tulemus käes: liiga paljude jaoks pole riigiasjade ajamine ja poliitika üldse enam tõsiseltvõetav. Ja kui me ei võta oma riiki tõsiselt, siis me ei saagi loota, et riik võtaks meid tõsiselt.
Aga millest reaalselt alustada?
Viime pealinna Paidesse. Mitte niivõrd otsesõnu kui kaudselt. Meil on arvamusfestivalina Paidesse tekkinud eesti rahva positiivne alternatiiv parlamendile. Parlament on ju tõlgituna kõnekoda ning Paide on kujunenud kojaks ja kohaks, kuhu tulla ja asjad selgeks rääkida.
Ja rääkida päris asjast.
Saame ise otsustada ning kutsuda, millest ja kellega räägime. On huvitav ja märgiline, et Paide arvamusfestivalilt on erakonnad tasapisi välja tõrjutud. Nii ongi vaja pealinn Paidesse tuua …
… kust igasse Eesti punkti on enam-vähem ühepalju maad.
Nüüd peaksime nägema võimalust, kuidas virtuaalruumis Paidet teha, tekitada arutelu. Ja on vaja seadusandlikku karkassi selle juurde, et rahvakogu järel juhtunu ei võtaks inimestelt kindlustunnet. Et püsiks arusaam arutamisest ja kaalumisest, mis ei jää vaid suusoojaks, vaid viivad ka kuhugi.
Ja siit küsimus: kuidas peaksid kujunema kohad parlamendis? Inimestel peaksid olema siin erinevad võimalused. Näiteks nagu mõnel maal, kus osa valitakse väikestest ringkondadest isikutena, teine osa võiks aga tulla tõeliselt missioonitundega juhtide ja nende meeskondade poolt. Juhtmeeskonnad võiks olla üle-eestiliste nimekirjade alusel.
Ning kolmandana annaks ma mingeid boonuspunkte isikute ja meeskondade järel ka sisuliste ideede tekitamise eest. Nii et need arutelud ideede üle lõpeks ka mingi hindamisega rahva poolt. Ideede läbiarutamist ja hindamist võib võtta ka kui treeningut rahvahääletuseks. Oleme tahtnud ju mitmeid asju läbi rahvahääletuse otsustada. Aga see vajab harjutamist.
Niisiis, puust ja punaseks tehes oleksid kolmed valimised: ideede, isikute ja meeskondade omad?
Üks valimiste protsess, aga kolmes kihis. Ning peaks olema palju pikem protseduur…
Ma ei pretendeeri sellele, et mul oleks juba mingi mudel valmis. Peame lihtsalt mõtlema, kuidas teha poliitika tõsiseltvõetavaks ja Eesti riigi juhtimine tõsiseks tegevuseks.
On väga oluline, et Eestis on veel olemas mõtlev kogukond, mida kogu aeg tõestab meie laulupidu. Inimesed ei tule ju kokku ainult laulma ja katarsist kätte saama. Laulupidu on võimalus tajuda üksteist kogukonnana, et olemegi emotsionaalselt ja reaalselt tuttavad; et oskame kuulata ja tunneme ära, kui keegi valesti laulab.
Nüüd lisame Paide kui arvamuslaulupeo ja pärislaulupeo mesilastaru kokku e-riiki, kui kujundlikult mõelda. Siin on ju olemas kogemus ja kogu, mida saab kasutada poliitika taas rahva- ja mõistuspäraseks muutmiseks. Kui poliitika läheb omasoodu laperdama, võib sealt hullu tulla.
Minul on jätkuvalt suur usk eesti rahva võimesse ajada asjad üheskoos ja mõistusega korda. Et pooled elus olevatest eestlastest on olnud reaalselt laulukaare all laulmas või tantsupeo murul tantsimas – see on kogemus, mis liidab ja annab lootust.
KOLMEKIHILINE VALIMINE
I+I+M valimised kontsentraadina
■ Ideed
■ Inimesed
■ Meeskonnad
■ Kõik koos e-riigi katlas, kasutades Paide ühismõtlemise tarkust ja laulupeo koostegutsemise kogemust.
Balti keti näide
Marju Lauristin möönab, et kindlasti hakatakse tänaste ideede avaliku väljakäimise järel korrutama: ei saa, pole võimalik. “Aga just asjad, mille kohta alguses öeldakse, et keerulised ja neid ei saa teha, on maailma muutnud. Kui Edgar Savisaar tuli alguses Balti keti ideega välja, ütlesid paljud ja ütlesin ka mina, et ei saa… Aga praegu näeme, mis kõik sellest sai! Meil on muutuste jaoks vajalik sülem olemas ja on ka tehnoloogiline uljus olla esimene. Äkki kasutadagi siis olukorda, tahet ja usku ning teha midagi hoopis teistmoodi kui teised!”
“Valimised on muutunud turuks. Kui poliitika läheb laperdama, võib sealt hullu tulla.”
“Kui me ei võta oma riiki tõsiselt, siis me ei saagi loota, et riik võtaks meid tõsiselt.”
Marju Lauristin ütleb, et valimised võiksid olla senisest sisulisemad, sest oleme tegelikult ju tööandja, kes valib enesele töötajat.