Investorite soov saada rohkem kasu puidu väärindamisest on lihtsasti mõistetav ning võiks teoorias suurt kasu tuua kogu riigile. Hästi on mõistetav ka inimeste soov tarbida, kuid mitte saada tootmisest tulenevat saastet oma õuele.
Kuidas võiks toimida kombinatsioon sellest, kui linnalise asula lähedale raudtee äärde ehitatakse tehas, mis annaks suurt majanduslikku kasu, aga samal ajal ei saastaks see üldse keskkonda? See on küsimus, millele peaksime suutma vastuse leida maikuuks 2019.
7. veebruaril oli Tartu linnavolikogu kahe komisjoni ühisistung, kus OÜ Est-For Invest koos rahandus- ja keskkonnaministeeriumi esindajatega tutvustasid tselluloositehase planeerimise käiku. Siinkohal peatukski eelkõige nendel probleemidel, mis seotud planeerimisprotsessi küsitavustega.
Ettevõtjad ütlesid algatuseks ausalt ära, et ega neil mingeid uuringuandmeid ei ole ning et nad toetuvad oma jutus enda tehtud oletuslikele arvutustele. Uuringuid lubatakse teha kõigis kolmes ettevalmistusfaasis, mis peaks viima detailse planeeringulahenduse kehtestamisele konkreetses asukohas septembriks 2020. Seejuures peab asukoha eelvalik olema tehtud juba mais 2019. Vastava otsuse teeb riigihaldusminister.
Kui ministeeriumid sätestasid tehase asukoha eelvaliku piirkondi, jäid lõpuks pinnale Tartumaa ja Viljandimaa. Kuigi esialgu oli valikus veel terve hulk piirkondi. Ettevõtjate nõudmisele, et lähedal oleks jõgi ja kuni kümne kilomeetri kaugusel raudtee, oleks sobinud hästi ka Pärnumaa. Selle viimase variandi otsingupiirkonnast välja jätmise argumendiks tõi keskkonnaministeeriumi esindaja asjaolu, et tehase heitmed võiksid kahjustada Pärnu jõe kalavarusid.
Sama ametnik oli äsja kinnitanud, et kavandatav tehas ei tohi halvendada Emajõe veekvaliteeti. Nende kahe väite esitamine, seejuures samal koosolekul, viitab formaalloogilisele vastuolule: sama tehas halvendaks ühe jõe vee kvaliteeti, aga mitte teise oma.
Tehase kavandajad rääkisid aga, et Soome näitel võib oodata hoopis vee kvaliteedi paranemist, sest Soomes olla saabunud analoogse tehase lähedusse elama jõeforell. Kala, kes armastab puhast vett. Korraga võis aru saada, et vee kvaliteet Emajões võib halveneda, jääda samaks või muutuda tehase tulekuga sootuks paremaks. Ei jäänud veenvat arusaama, kuidas see vee kvaliteet Emajões siis olema hakkab. Mure hinges jäi püsima.
Mis siis ikkagi on teada kavandatava tehase parameetritest? Teame seda, et vaja on leida sada hektarit maad raudtee ja jõe läheduses. Teame, kui palju läheb vaja puitu, milleks on kuusk, mänd ja kask. Teada on ka tehase arvestuslik veetarbimise hulk ning see, et tehasesse tuleb 200 töötajat.
Kindlasti teadsid tehase initsiaatorid, et keskkonnale tunduvalt ohutum suletud veeringlusega tehnoloogia ei ole võimalik lahendus, sest see rikub tootmisprotsessi.
Samas teame me seda, et tehase eelprojekti pole olemas, nagu pole ka tehnoloogia kirjeldust. Seni tehakse uuringuid ja antakse hinnanguid baastehnoloogia põhjal. Baastehnoloogiale lisanduvate tehnoloogiliste protsesside vahel võib olla põhimõttelisi erinevusi.
Est-For Investi eestvedajad kinnitasid, et löövad tõenäoliselt käed ühe konsultatsioonifirmaga lähema kuu jooksul, et too alustaks eelprojekti tegemist, mis võtab aega viis-kuus kuud. Seega valmiks projekt sügiseks, kõige hiljem jõuludeks 2018. Igal juhul enne eelvaliku otsust mais 2019.
Ent siin kerkib esile kogu planeeringuprotsessi kõige küsitavam koht: oleks igati loogiline, kui tehnoloogia ja eelprojekt oleks olemas siis, kui alustatakse mõjude hindamise väljatöötamist. Kogu protsessi läbipaistvuse ja mõistlikkuse huvides oleks, kui eelprojekt ja tehnoloogia kirjeldus olnuks olemas sügisel 2017. Tõsi, investorid oleks pidanud võtma mõnevõrra suurema riski rahaliselt, seda tegemata on nad saanud seetõttu suurema rahva pahameele projekti suhtes. Praegune diskussioon on väga vajalik, aga seda peetakse paljuski baastehnoloogial tuginevate oletuste ja usu pinnal. Ainus tõsiselt võetav alus on analoogsete tehaste kogemus, eelkõige Soome kogemus.
Tehase eestvedajad toovad eeskujuks Äänekoski tehast. Selle tehase probleemidest ja piirkonna elanike muredest kirjutas Erik Puura juba põhjalikult. Kas planeeritakse sama tehnoloogiat? Meil oleks alust tahta paremat tehnoloogiat!
Võimaliku tehnoloogia teadmine võimaldaks diskussiooni pidada märksa sisukama argumentatsiooniga. Küsimuse peale, kui palju hakkab sattuma Emajõkke fosforit, oli vastuseks, et tänapäeva tehnoloogiad on nii head, et ei satu üldse. Ülikoolilinnas selline vastus eriti veenvalt ei kõla. Sooviks ikka teada, kuidas seda välistatakse. Üldsõnalised väited tekitavad ainult kahtlusi juurde.
Huvitav nüanss on ka puidu hind Eestis pärast tehase töö alustamist. Kindlalt on väidetud, et raiemahud ei kasva. Kasutatakse ära vaid see puit, mis praegu läheb eksporti. Koosolekul kinnitas üks tehase projekti eestvedajatest, et paberipuu hind Eestis tõuseb.
On loogiline, et kui tõuseb hind, siis suureneb ka pakkumine. Küsimuse peale, kas siis tõuseb paljudel Eesti inimestel ka toasooja hind, sest puidugraanulid tehakse saepurust ning hakkpuit leiab kasutust suuremates katlamajades, selget vastust ei tulnud. Loogiline oleks tuletada, et toasooja hind paljudel ikkagi tõuseb, eriti kui raiemaht ei suurene.
Inimestel ei ole hirm mitte üksnes selle pärast, et tehas võiks tekitada haisu ja reostada Emajõge, vaid ka selle pärast, et on hakanud tekkima kuvand, et Tartust saab saastunud linn. Kuidas see imago muutus mõjutab üliõpilaste hulka ülikoolides, me veel ei tea, aga muretsema paneb küll. Omaette hirm on seegi, et kui asukoha eelvalik ära tehakse, ei peata ka võimalike uuringute tulemused enam midagi, hoolimata sellest, millised need on.
Tehaseprojekti eestvedajad kinnitavad, et kui ikkagi uuringud näitavad, et tekib suur saaste, siis tehast ei tehta. Ent tehase eestvedajad ei suutnud öelda, milline on siis nende jaoks nn punane joon, millest üle ei minda. Jällegi – pole projekti, pole arve, millest rääkida.
Tartu volikogul oleks mõttekas luua keskkonnakomisjon, mis tegeleks nii nüüd kavandatava tehase teemaga kui ka hiljem teiste keskkonnamuredega. Ettearvamatu seik on ainult see, et nii volinike kui linnarahva arvamuse arvesse võtmine on riigi ja tehase eestvedajate hea tahte küsimus.
Rahandusministeeriumi esindaja kinnitus, et igal planeerimisetapil saavad volinikud ja linnakodanikud arvamust avaldada, on kena, aga sel rahva tahte avaldusel pole seaduse jõudu. Siin on kaalutluskoht, et muuta vastavaid seadusi.
Riiklik eriplaneering võib olla hea polügooni rajamiseks, aga ei pruugi sama sobilik olla majanduslike objektide tegemiseks olukorras, kus see hakkab mõjutama vaid üht omavalitsusüksust. Keskpolügooni on Eestil möödapääsmatult vaja, mis iganes tehast siiski ainult siis, kui keskkonda ei kahjustata.
Avaldatud Tartu Postimehes 13.02.2018