Miljardeid moositeo tarvis

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees ja riigikogu liige Heljo Pikhof ütleb Tartu Postimehe arvamusloos, et milleks meile siis riigi laenumiljardid, kui ühiskonna toimimist see kuidagi järele ei aita? Kas tõesti selleks, et valitsejatele hääli juurde moosida?

Hämmastav, kui vastutustundetult käime ümber mõistega «vastutustundlik»! Pean silmas valitsuserakondi, kes suure suuga kuulutavad oma «vastutustundlikku eelarvepoliitikat».

Tuleva aasta riigieelarve eelnõu järgi on tulud 11,2 miljardit ja kulud 13,1 miljardit eurot. Oleme ligi kahe miljardiga miinuses, see teeb kaheksa kuni kümme protsenti – sõltuvalt prognoosist.

Hüva, tervise- ja majanduskriisist läbi tulemiseks on vaja teha lisakulutusi ja praeguses määramatuses kasutavad laenuraha teisedki riigid. Küsimus on aga selles, mille peale laenumiljardeid tahetakse kulutada. Teaduse rahastamise kasv tõepoolest on väärt asi. Teisi põhjapanevaid investeeringuid tuleva aasta riigieelarvest ei leia.

Asja teine pool on selles, et valitsus peaks hakkama ülekulutamist kiiremini tagasi tõmbama. Aga kus ta saab! Hääled tuleb endale välja moosida mitte ainult kohalikel valimistel, mis on aasta pärast. See on aga kõigest eelkool riigikogu valimisteks ja nendeni on veel… noh, eelarvestrateegia jagu aega. Kogu üleilmse ebakindluse taustal on üks asi kindel: meie valitsuspoliitikud tahavad iga hinna eest võimul püsida.

Küllap ka seetõttu on eelarvenimeline kirjatükk sedavõrd segane, et isegi majandusinimestel on raske aru saada, kuhu raha ikkagi läheb. Üllatunud on need sektorid, kelle tiibu plaanitakse kärpida, üllatunud on need, kellele raha edukaks toimimiseks juurde ei leita, üllatunud on needki – nagu nüüd riburada välja tuleb –, kellele raha kui käisest puistatakse. Sest nad pole seda küsinudki. Ehk siis – ühe või teise valdkonna asjatundjatega ei ole vajadusi-võimalusi läbi vaetudki. Kohustuslikud eelarveread täidetud, on luik, haug ja vähk – meie vastuolulised koalitsioonipartnerid – igaüks oma suva järgi talitanud.

Kogu üleilmse ebakindluse taustal on üks asi kindel: meie valitsuspoliitikud tahavad iga hinna eest võimul püsida.

Mõnda sellest, mida valitsuse plaanidest ei leia, aga mis seal kindlasti peaks olema, seda enam, et raha on lahedasti käes. On ju laenurahale lisaks kasutada meil Euroopa Liidu uued eelarvevahendid ning viirusekahjust üle saamise taastefondi summad. Otsustavaid rohepöördemeetmeid eelarve eelnõus ei ole, ometi on need möödapääsmatud, tähtajadki paigas.

Ka ei plaanita hüppelist rahalisa omavalitsustele, et nad saaksid ise oma ettevõtlust arendada, üldse elu suunata. Tallinna härrad tahavad olla ainsad, kes otsustavad Eesti elu üle. Riik ei ole midagi panustanud töötukassa kriisimeetmetesse, ehkki kevadises eriolukorras kasutati ära suur osa töötajate palgalt kogutud kindlustusrahast. See raskendab uute toetusmeetmete kasutuselevõttu. Egas kriis meil veel läbi ole, kaugel sellest – suured koondamised seisavad alles ees.

Otse karjuvalt ülekohtune on aga see, et tulevaks aastaks ei taheta leida kümmet miljonit eurot õpetajate palgatõusuks. Esiteks on seda kavakindlalt lubatud ja pedagoogidel on õigustatud ootused, teiseks on eesliinitöötajad ju nemadki. Või ei teinud koroonakevad meile piisavalt selgeks, kui abitud me oleme, kui kodus on päev läbi nii väikesed, pisut suuremad kui päris suured inimesed; kui pead üleöö kehastuma (abi)õpetajaks ja kolm korda päevas vaaritavaks kokatädiks, aga omaenese palgatöö on ka ootel?

Huvitav, kui kaua peaksid õpetajad streikima, et riik teeks neid lõpuks märkama, õpiks tunnustama, maksaks lihtsalt konkurentsivõimelist palkagi? Aga just streiki pedagoogid nüüd raske südamega lubavadki – kui valitsus külmutab neljaks aastaks õpetajate palgad, nagu ütleb riigieelarve strateegia.

Valitsuse jutud sellest, et õpetajate töötasu tõus on viimasel ajal niigi olnud OECD riikide üks kõrgemaid, on pelgalt silmamoondus. Kui lähtuda madalast palgatasemest, võib ju vähesegi palgalisa toel päris uhke protsenditõusu joonestada.

Tõsiasi on paraku see, et õpetajate keskmine töötasu – võrreldes teiste kõrgharitud töötajatega – mitte ei tõuse, vaid langeb ning on ostujõudu arvestades Euroopa riikide võrdluses tagant tublil teisel kohal. Vaevalt küll aitab see kinni hoida seda 40 protsenti Eesti õpetajatest, kes sellesama OECD uuringu järgi tahavad lähima viie aasta jooksul ameti maha panna. Tulevikku suunatud mõju, pakuvad sotsiaaldemokraadid, oleks aga sellel, kui seada eelarvestrateegia sihiks hoopis õpetaja 2000-eurone keskmine palk. See võiks mõjutada elukutsevalikut ja tuua (tagasi) kooli nii mõnedki äkitselt tööta jäänud tublid inimesed.

Huvitav, kui kaua peaksid õpetajad streikima, et riik teeks neid lõpuks märkama, õpiks tunnustama, maksaks lihtsalt konkurentsivõimelist palkagi?

Kuskilt otsast ei paista leevendust ka hoolekande muredele. Eelnõus on juttu küll uutest standarditest ja omavalitsuste nõustamisest ja vabatahtlike töösse kaasamisest, ent valdkonna kogukulu väheneb hoopis nelja miljoni euro võrra. Samal ajal kasvavad ja kuhjuvad kõrvalabi vajavate inimeste ja omastehooldajate probleemid – kuni päästavad ühiskonnas laviini valla.

Seda enam, et statistikaameti värsketel andmetel suureneb meil jõudsasti oodatav eluiga, kuid kahaneb – uue trendina – tervena elatud aastate arv. Selletagi on hinnatud, et viiendik praegustest pensioniealistest vajab iga päev toimetulekuks abi; et paarsada tuhat inimest on sunnitud korraldama lähedaste pikaajalist hooldust; et kümmekond tuhat inimest ei pääse selle kõrvalt (palga)tööle. Lasub ju lähedaste eest hoolitsemise kogu koorem perekonna õlul – küsimata, kas tal on selleks võimalust või vahendeid.

16 eurot erakorralist pensionitõusu ja näpuotsa-otsakesega laste kasvatamise eest lisa on muidugi igale eakale abiks. On ka Euroopa Komisjon juhtinud korduvalt meie riigi tähelepanu pensioniealiste vaesumisele. Liiati on see ikkagi mõnevõrra elegantsem kui osta valimisjaoskonna nuka taga hääli. Ometi ei saa selle eest maksta kinni hooldekodukohta, kui koduseinad enam vanurit edasi ei aita. Praeguse ekstraraha eest peaks riik ometi kord ära tegema selle sammu, et võimaldab igale vajajale hooldekodukoha omaenese pensioni eest, makstes puudujääva vahe kinni.

Milleks meile siis laenumiljardid, kui ühiskonna toimimist see kuidagi järele ei aita? Kas tõesti selleks, et valitsejatele hääli juurde moosida? Et võimul olles saaksid nad siis omakorda sõpru ja hõimlasi, annetajaid ja muidu tuttavaid moosida? Kui on raha, on ka kosilasi.

Miljardeid moositeo tarvis