Natalie Mets: kas saame ahistamisjuhtumite puhul rääkida proportsionaalsusest?

Natalie Mets

Ahistamine, kiusamine ja vägivald on Eesti ühiskonnas väga suured probleemid, millest kahjuks saavad ennekõike aru just nõrgemad, kirjutab sotsiaaldemokraatide Tallinna öölinnapea kandidaat Natalie Mets Postimehe arvamusportaalis

Postimehe arvamustoimetaja Martin Ehala kirjutas (22.02), kuidas ahistamissüüdistusi saanud, kuid õigeksmõistetud meeste eludele on sellistel süüdistustel ebaproportsionaalselt karmid tagajärjed.

Ta kasutab näidetena rahvusooper Estonia endist juhti Aivar Mäed ning Tartu ülikooli raamatukogu endist direktorit Martin Hallikut, keda mõlemat on süüdistatud ning hiljem õigeks mõistetud seksuaalses ahistamises.

Saame lugeda, kuidas õigeksmõistmine ei pese puhtaks meeste mainet ega taasta nende erialast karjääri ning et sellised juhtumid vähendavad sarnaste kaasuste tõsiseltvõetavust tulevikus.

Üllatav on väide: «Pole kahtlust, et need juhtumid mõjutavad oluliselt ka suhteid tööpostil. Mõlemad kuuluvad nn kontoriromantika valdkonda, mis läks käest ära, kui naine ei saanud, mida lootis. On kerge tajuda nendes lugudes mehe ülekohut, mistõttu on naise kättemaks isegi mõistetav.»

Kust pärineb autori enesekindel teadmine, et tegu on käest ära läinud kontoriromantikaga ning nende lugudega seotud naistel oli enda jaoks seatud eesmärk, mida auhinnana taga aeti? Siit võib välja lugeda, et neid vaeseid mehi (kes mõlemad olid antud olukordades süüdistajate ülemused) on sõna otseses mõttes tillist tõmmatud, muutes nad ohvriteks, kelle hea nimi on hävitatud ja tulevik tühistatud. Mitte ühtegi sõna selle kohta, kuidas need juhtumid mõjutavad naisi, kes on nende lugudega seotud.

Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Andra Sild ütles Eesti Ekspressile antud intervjuus: «Praegu registreeritakse Eestis vaid natuke üle 30 ahistamise aastas. Tegelikkuses jääb peamine osa juhtumitest varjatuks, sest see ei ole kannatanule lihtne teema, millega politsei poole pöörduda.»

Kui rääkida ebaproportsionaalsusest, siis tuleks mõelda nendele inimestele, keda on (töö juures) ahistatud, kuid kes on selle enda teada jätnud, sest hirm töö kaotada või avaliku põlu alla sattumine on liiga suur. Sellised inimesed peavad lihtsalt häbis ja hirmus vaikselt edasi elama.

Kas see, kui kohus mõistab ahistamissüüdistusega mehed õigeks, tõesti tähendab, et ahistamist ei toimunud? Ja kas sellisel juhul tähendab, et kui kohus mõistab õigeks vägistamissüüdistuse saanud inimese, ei ole vägistamist kindlasti toime pandud? Olenemata sellest, et Eestis on kohtus karistatav vägistamine ainult siis, kui see on toime pandud vägivallaga või kasutades ära inimese abitut seisundit?

Veel saame Ehala arvamusloost lugeda Mäe ja Halliku kaasuste õpetlikest aspektidest. Pärast nende avalikuks tulemist riskivat vaid väga rumalad mehed segada töö- ja eraelu, sest seda tehes muutub naine automaatselt manipulaatoriks ning oht meedia hammasrataste vahele jääda on suur, sest meedia eesmärk on päevavalgele tuua kõik ahistajad.

Ma olen vankumatult seda meelt, et igas loos on mitu osapoolt ning suhete puhul, mis lähevad lubatust kaugemale, on suure tõenäosusega mõlemad osalised mingil hetkel teinud samme, mida saab mitmeti tõlgendada. Aga kas tõesti on õige öelda, et kontoriromantika puhul on suurimaks riskiks seotud mehe tulevik ja maine, sest naisi tahab ühiskond ja meedia rohkem uskuda?

Ahistamine, kiusamine ja vägivald on Eesti ühiskonnas väga suured probleemid, millest kahjuks saavad ennekõike aru just nõrgemad. Ma siiralt loodan, et kõik, keda on väärkoheldud, räägivad oma lugudest avalikkusele edaspidi veelgi suurema julgusega.

Natalie Mets: kas saame ahistamisjuhtumite puhul rääkida proportsionaalsusest?