Natalie Mets: kirjaniku- ja kunstnikupalga kõrvale tuleks luua ka heliloojapalk

digiKultuur

Loomepalkade meetme algatas Eestis sotsiaaldemokraadist kultuuriminister Indrek Saar, et toetada suure vabakutseliste arvuga valdkondades töötavaid loovisikuid. Just nimelt töötavaid, sest töö kunsti- ja kultuuriväljal on töö nagu iga teine ning selle tegijad väärivad saada tasustatud, korralikke töötingimusi ja sotsiaalset kindlustatust.

Kirjaniku- ja kunstnikupalk on kiiduväärt meede, kuid on väga oluline, et riik jätkaks abinõu edasiarendamist ning eraldaks loomepalkadeks iga-aastaselt aina rohkem vahendeid.

Selle sihiga, et kirjaniku- ja kunstnikupalga saajaid oleks edaspidi rohkem ja oleks võimalik nende kõrvale juurde luua ka heliloojapalk. Helilooja eriala jätkusuutlikkus on savijalgel ja väga suur osa heliloojatest teenib elatist näiteks õppejõuna (nagu teevad seda ka kirjanikud, kunstnikud ja teiste loovate erialade esindajad), mis on omakorda aega ja tähelepanu nõudev, kurnav töö, ning nii jääb aega ja energiat uue heliloomingu kirjutamiseks napiks.

Loomepalga kasutegureid Eesti riigile ei saa alahinnata – selle meetme kaudu luuakse uut ja autentset loomingut ning suureneb Eesti riigi tuntus rahvusvaheliselt. Nii on sellel ka kaudne ja otsene mõju riigi majandusele.

Oleks vist liiga ahne soovida, et Eestist tuleks ka järgmine maailmas enim mängitud helilooja, nagu seda on Arvo Pärt, kuid miks mitte. Rahvusvaheliselt edukaid heliloojaid on meil veel – teiste hulgas Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve, Tõnu Kõrvits ja Maria Faust. Ja nende arv võiks ka kasvada.

Paraku on selle kutse tulevik murettekitav. Eestikeelsete tudengite arv Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia heliloomingu erialal aina väheneb. See langetab omakorda uute liikmete arvu Eesti Heliloojate Liidus, mille liikmeks saamise üks eeldusi on akadeemiline muusikaharidus. Ala esindajad nimetavad valdkonna sandist seisust rääkides murena liialt kasinat riiklikku uudisloomingu tellimust, mis piirdub paraku üksikute tellimustega Eesti Kontserdilt ja veel mõnelt festivalilt. Uusi teoseid tellitakse väidetavalt aga ikka ja jälle ühtedelt ja samadelt heliloojatelt. See muudab omakorda keeruliseks noorte ja tõusvate heliloojate käekäigu, kelle võimalused jäävad ahtaks. Lisaks küsimus: millal suurendati kultuuriministeeriumi heliloomingu toetuste mahtusid?

Mõistagi on omaette küsimus, millistel tingimustel tuleks helilooja palka jagada, et see oleks õiglane ja tõhus. Nii kirjaniku- kui kunstnikupalga puhul võetakse arvesse taotleja loomingulist vormi ja järgnevate aastate plaane, loomeliitu kuulumist ei ole nõutud. Viimane klausel tundub mõistlik ka heliloojate puhul, muuseas seetõttu, et mitmetel meie väga produktiivsetel ning kodu- ja välismaal armastatud heliloojatel ei ole erialast kõrgharidust. Võtkem näiteks Misha Panfilov või Kerli Kõiv. Kindlasti ei peaks helilooja palk olema määratletud vaid ühes žanris tegutsevate loojatega – näiteks üksnes klassikalise ja süvamuusika autoritega –, täpselt nii nagu ei ole žanriliselt piiratud ka juba olemasolevad kirjaniku- ja kunstnikupalgad.

Kultuuri areng on oluline. Eesti kultuur on otseses seoses meie julgeolekuga – kultuur ongi põhjus, miks me soovime oma riiki hoida ja kaitsta. On ülioluline, et meie kultuuriloojad saaksid loomist jätkata. Ja selleks on tarvis, et kultuuriministeeriumi eelarve riigieelarves oleks edaspidi ainult kasvavas trendis. Ja mitte kahanevas nagu viimased paar aastat.