Viimane Eesti Ekspress avaldas kaks väga ausat artiklit seksuaalvägivallast Eestis. Me peame ohvrite õiguste kaitseks ja tagamiseks ümber defineerima vägistamise mõiste karistusseadustikus. Tänane sõnastus on ohvrite suhtes väga ebaõiglane, kirjutab sotsiaaldemokraatide Tallinna öölinnapeakandidaat Natalie Mets EPLi arvamusportaalis.
Kohtus karistatav on Eestis vägistamine vaid sel juhul, kui see on toime pandud vägivallaga või kasutades ära inimese abitut seisundit. Tegelikult on vägistamine igasugune seksuaalvahekord, mis on toime pandud ühe osapoole nõusolekuta. Nii määratletakse vägistamist Põhjamaades ja selliselt peab see saama kirja ka Eesti kriminaalõiguses.
Eesti karistusseaduse kohaselt on vägistamine selline seksuaalvahekord, kus vägistaja on vägivaldne või kasutab ära ohvri seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Esmapilgul võib see tunduda piisav, kuid samas on Istanbuli konventsioonile 2011. aastal allakirjutanud riigid lubanud, et võtavad vastu vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et kriminaliseeritav on igasugune nõusolekuta seksuaaltoiming. Ka Eesti on Istanbuli konventsioonile alla kirjutanud, kuid vajalikud seadusemuudatused on tegemata.
Neli viiendikku ohvreid on naised
Naistevastane vägivald, seksuaalne ahistamine ning vägistamine on teemana Eesti ühiskonnas viimastel aastatel olnud pidevalt teatava tähelepanu all. See on kõigiti põhjendatud, sest 2019. aastal registreeriti 4199 perevägivalla juhtumit, mille ohvritest 81% olid naised (kriminaalpoliitika.ee).
Reaalselt võib naistevastast vägivalda ning väärkohtlemist esineda rohkem, sest nagu viitas Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Andra Sild Eesti Ekspressile antud intervjuus: “Praegu registreeritakse Eestis vaid natuke üle 30 ahistamise aastas. Tegelikkuses jääb peamine osa juhtumitest varjatuks, sest see ei ole kannatanule lihtne teema, millega politsei poole pöörduda.”
Vägistamise juhtumite uurimine ja kohtu ette toomine on ohvrile kordades keerulisem kui ahistamise puhul. Ligemale pooled kriminaalasjad lõpetatakse süüdistust esitamata. See võib olla ka põhjus, miks vägistatud naised ei räägi tihti juhtunust kellelegi ning püüavad sellega lihtsalt edasi elada.
10 aastat paigalseisu
Sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt saab lugeda, et:”Sotsiaalministeeriumi peamine roll vägivalla tõkestamise valdkonnas on naistevastase vägivalla ennetamine ning vägivalla ohvrite kaitse. Naistevastase vägivalla ennetamine on võrdõiguslikkuse saavutamise oluline eeltingimus.” Ilusad sõnad, aga 10 aasta jooksul ei ole ükski Eesti Vabariigi valitsus suutnud muuta seadust nii, et ohvrite õigusi paremini kaitsta.
Peame ühiskonnana endalt tõsiselt küsima, kuidas saab olla nii, et 2021. aastal on naised Eesti vabariigis nii hirmul, et ei julge nende vastu toime pandud jõhkrast kuriteost kellelegi rääkida?
Lisaks veel paremale ohvriabile on vaja muuta seadust. Vägistamisena peab käsitlema mistahes nõusolekuta seksuaalvahekorda – olenemata sellest, kas ohver osutas vastupanu või tema suhtes kasutati vägivalda. Paljud ohvrid ei suuda ründajale vastu hakata või vastupanu osutada.
Rootsi kriminaalõiguse kohaselt on vägistamine defineeritud teisiti. Kohtus hinnatakse, kas ohver väljendas nõusolekut või mitte. Kui nõusolekut ei väljendatud sõna, teo või muul moel, siis on tegemist vägistamisega. Varguse puhul me ju ei küsi, kas ohver ütles kurjategijale, et tema vara ei tohi temalt ära võtta – isegi kui tal oleks olnud võimalik seda teha.
Kes peab seadust muutma? Eestis võtab seadusi vastu riigikogu. Seaduste algatamise õigus on igal riigikogu liikmel.