Natalie Mets: naistevastane vägivald on ühiskonna ühine mure

PiretNaistevastane vägivald

Naistevastane vägivald ei ole kindlasti mitte ainult naiste asi, vaid kogu ühiskonna probleem, mistõttu on tänuväärt iga avalikuks tulnud lugu ja ärateenitud karistuse saanud süüdlane, kirjutab Natalie Mets.

Suurenenud tähelepanu naistevastasele vägivallale sõnumiga seda märgata, ennetada ja vähendada on tajutav üle maailma. Kõige tuntum erinevatest kampaaniatest on tõenäoliselt #MeToo liikumine. Aga niisama tähtsad on kõik teised algatused ja organisatsioonid. Seda tööd tuleb tunnustada ja kindlasti jätkata.

Selle nimel, et liikuda sihikindlalt olukorrani, kus üheltpoolt üha rohkem ohvreid mõistavad nende vastu toime pandud vägivaldseid samme ja julgevad abi otsida ning teiselt poolt suureneb ühiskonnas oskus kannatanuid märgata.

ÜRO andmetel on naistevastane vägivald üks kõige visamalt leviv ja laastavam inimõiguste rikkumiste vorm maailmas, kusjuures suuremas osas juhtumeid ei raporteerita, kartes stigmasid, häbimärgistamist ning olles veendumusel, et süüdlast niikuinii ei karistata.

On oluline meeles hoida, et naistevastane vägivald ei ole ainult füüsiline, vaid võib olla ka seksuaalne, psühholoogiline või majanduslik ning kolme viimast on esimesest palju keerulisem tõestada ja tuvastada. Vägivalla vormid on erinevad ka sõltuvalt kultuuriruumist ning geograafiast – nii on näiteks Aafrika riikides levinud naiste suguelundite moonutamine, mis kuulub samuti naistevastase vägivalla alla.

Probleemistik vajab lahendamist täies mahus ning iga riik peab tuvastama prioriteedid, looma tegevuskava ja leidma vahendid selle elluviimiseks.

Üks olulisemaid rahvusvahelisi dokumente selles vallas on Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon, ehk Istanbuli konventsioon, mis allkirjastati 2011. aastal ning lõi õigusraamistiku naiste kaitsmiseks igasuguse vägivalla eest ning naistevastase- ja koduvägivalla ennetamiseks ja kõrvaldamiseks ning toimepanija vastutusele võtmiseks.

Konventsiooni täitmist jälgib kontrollorgan GREVIO, mis selle aasta novembri keskel avalikustas konventsioonile allakirjutanud riikide edenemiste kohta raportid.

Olgugi, et Eesti saab teatud tegude eest kiita, siis tõsiseks etteheiteks annab põhjuse asjaolu, et Eesti riigi karistusseadustikus defineeritakse vägistamist läbi vägivalla või ohvri vastupanu ning mitte nõusoleku põhise käsitluse kaudu nagu konventsioonis kokku lepitud.

Seejuures tuleb poliitika loojatel meeles hoida, et Istanbuli konventsiooniga kokkulepitu on kohustuslik, mitte vabatahtlik, ning nõusoleku põhisele käsitlusele tuleb igal juhul üle minna.

Nõusolek tähendab, et mis iganes seksuaalakti toimepanemiseks peab olemas olema mõlema osapoole täielik vabatahtlik nõusolek ning selle puudumisel ja vastu tahtmist toime pandud seksuaalakti puhul on tegu vägistamisega. See tähendab, et ei on ei ning mõlemal osapoolel on igal hetkel õigus otsustada seksuaalakt lõpetada. See kaitseb muu hulgas naisi, kes kannatavad abielu sisese vägistamise all – nähtus, mis ka ei ole Eestis tavapäratu.

Karistusseadustikus vägistamise definitsiooni muutmine on samm, mille peab ära tegema hiljemalt järgmine võimuliit. Nõusolekupõhine vägistamise definitsioon on kehtiv või kohe kehtima hakkav kahekümnes Euroopa Liidu riigis, sealhulgas Taanis, Saksamaal, Küprosel ning Maltal.

Veel üks oluline samm naistevastase vägivalla vähendamisel on seksuaalhariduse arendamine üldhariduses. Peamiselt tähendaks see kohalike omavalitsuste poolt rohkemate vahendite eraldamist üldharidusasutustele ekspertide kaasamiseks seksuaalhariduse andmisel, et lõpuks ometi selle eluolulise valdkonna haridustase muutuks ühtlaseks ning tegu ei oleks enam kõrvalise teemaga, mida antakse möödaminnes, entusiasmi pealt, vanamoodsalt või liiga hilja. Ekspertiis, kogemus ja tahe sellesse panustada on olemas näiteks nii Eesti seksuaaltervise liidul kui ka tervisehoiumuuseumil.

Naistevastane vägivald ei ole kindlasti mitte ainult naiste asi, vaid kogu ühiskonna probleem, mistõttu on tänuväärt iga avalikuks tulnud lugu ja ärateenitud karistuse saanud süüdlane. Kuid muidugi on lõppeesmärk see, et juhtumeid oleks võimalikult vähe. Naistevastase vägivalla vähendamiseks saame kõik midagi ära teha – teavitades, harides, märgates ja poliitikat muutes.

Natalie Mets: naistevastane vägivald on ühiskonna ühine mure