Natalie Mets, Riina Sikkut, Triin Toomesaar: Kogu maailm vajab Eestilt feministlikku julgeolekupoliitikat

Hannaliisa ViskUncategorized

Vastumeelsus selle suhtes, et Eesti võiks teha teadlikku (välis)poliitilist tööd selle nimel, et naised ja tüdrukud üle maailma kogeks elementaarseid inimõigusi, tundub 21. sajandi Eestis sama ootamatu kui sõda 21. sajandi Euroopas, kirjutavad sotsiaaldemokraadid Natalie Mets, Triin Toomesaar ja Riina Sikkut Postimehes.

​Eriti kui mõningatest reaktsioonidest võib välja lugeda, et kõikide inimeste võrdsete õiguste, võimaluste ja vabaduste eest seismiseks ei ole praegu õige aeg. Sõdime kõigepealt ära ja siis tegeleme naiste ja lastega, kes on selleks hetkeks praegusest veelgi ebavõrdsemasse seisu langenud?

Rootsi suursaadik Ingrid Tersman loetles hiljuti Eesti-Rootsi noorte liidrite koostööle pühendatud vastuvõtul oma tervituskõnes asju, mille üle meie naabrid uhkust tunnevad, mida nad saavutusteks peavad. Ta nimetas kõige esimesena – enne kliimapoliitika ning tehnoloogia ja innovatsiooni juurde jõudmist – riigi teadlikku ja järjepidevat tööd soolise tasakaalu ja naiste õiguste nimel ja meenutas Rootsi endise välisministri Margot Wallströmi kontseptsiooni, mida täna feministliku välispoliitikana teame. Käsitust, mis lähtub põhimõttest, et riik edendab diplomaatiliste suhete kaudu selliseid väärtusi ja tavasid, mis aitavad saavutada soolist võrdõiguslikkust ning tagada kõigile naistele inimõigused.

Ruumis oli tunda ja kuulda ka rootslaste imetlust peaminister Kaja Kallase tehtava töö üle viimastel kuudel.

Sellele kõigele mõeldes käivad ka meie pead kaela otsas pidevalt üles-alla. Noogutame.

Oleme seda meelt, et mistahes poliitikat, sealhulgas välispoliitikat tuleb kaasaegses maailmas teha lähtuvalt väärtustest, mis teadlikult ja strateegiliselt võtavad arvesse ka nende inimeste huvisid ja vajadusi, kes on harilikult tõrjutumal, nõrgemal või allasurutumal positsioonil. Ka 21. sajandi maailmas tähendab see ikka veel valdavalt naisi, aga ka LGBT+ kogukonda ja teisi vähemusi.

Nii nagu mistahes kaasaegne ettevõte ei saavuta edu ega ela üle aina järgnevaid kriise, kui ei suuda mõista, et kriisides põhiväärtusi kõrvale tõstes kaevatakse end aina sügavamale sohu, ei saavuta seda ka ükski riik. Selleks, et need põhiväärtused aga kriisides meeles ja elujõulised püsiksid, tuleb n-ö rahuajal nende suunas teadlikult ja strateegiliselt tegutseda.

Feministlik julgeolekupoliitika ei tähenda roosasid haubitsaid, kristallikestega automaate, amatsoonide väeüksuse loomist või sõjaprintsesside ametisse määramist.

See ei tähenda ka Ukrainale relvade andmata jätmist ega Eesti enda kaitsekohustuste ja -tegevuste vähendamist. Feministlik julgeolekupoliitika ei tähenda, et keegi peaks välis- ja kaitseministeeriumi haldusalas arvutustabelid lahti võtma ning ööpäeva jooksul sugupoolte võrdset esindatust kindlustama.

Küll tähendab see, et relvade ja kaitsevõimekust toetavate annetuste kõrval panustatakse sellesse, et naised ja lapsed, kes kahjuks saavad sõjas ebaproportsionaalselt kannatada, saaksid samuti süsteemset abi, olgu siis parasjagu tarvis vett ja toitu, menstruatsiooni- ja teisi hügieenitarvikuid või hoopis ligipääsu abordile ja psühholoogilisele nõustamisele.

See tähendab seda, et mistahes strateegiaid ja poliitikaid välja töötades, humanitaarabi andes või muid otsuseid tehes arutletakse läbi, mil moel mõjub plaanitu naistele ja lastele. Kui mõju on negatiivne – või kui selgub, et poliiti(ka)lisi samme astudes jäävad naiste-laste huvid pidevalt tagaplaanile, kohendatakse plaane vastavalt.

See võib tähendada näiteks ka ühiskondlikku ja poliitilist debatti teemal, kas üldine kaitseväekohustus peaks laienema ka naistele või muutuma hoopis selliselt, et iga Eesti kodanik, soost hoolimata, leiab endale riigikaitses sobiva rolli, olgu see siis kaitseväes või mõnes strateegiliselt olulises asendusteenistusrollis. Olukorras, kus Ukraina sõjas toimuvat jälgides on Eesti naised väga aktiivselt astunud nii kaitseliitu kui ka naiskodukaitsesse, tundub meie hetk selleks aruteluks vägagi küps.

Feministlik julgeolekupoliitika ei tähenda, et keegi peaks välis- ja kaitseministeeriumi haldusalas arvutustabelid lahti võtma ning ööpäeva jooksul sugupoolte võrdset esindatust kindlustama.

Ja kohe kindlasti tähendab see suhtumist, mida demonstreeris äsja Marina Kaljurand, kes kutsus kõiki valitsusjuhte, kes pole valmis Putini Venemaale täisembargot panema, sõitma Ukrainasse. «Aga mitte Kiievisse Zelenskõiga kohtuma, vaid «vabastatud linnadesse». Ning vaatama seal silma lastele ja emadele, kes räägivad, kuidas nad istusid ilma toidu ja veeta päevade kaupa keldrites või näitavad kohti tänavatel, kus nende tuttavad pered maha lasti,» on Marina Kaljurand konkreetne.

Mida see Ukrainale tähendaks, kui Eesti ei teeks täna väärtuspõhist poliitikat?

Mida aasta edasi, seda enam nähtub, et põlvkondadevaheline lõhe kaasaegse maailma mõtestamises ei jookse vanust mööda, vaid hoopis seda mööda, kui avatult ja tundetaiplikult inimene maailma enda ümber mõtestab. Meil on Rootsiga võrreldes veel pikk tee käia, muuhulgas selleni, et enamik meist ei pelgaks kasutada seda kurjakuulutavat f-tähega sõna, vaid mõistaks, et feministiks olemine tähendab ennekõike kõikidest inimestest hoolimist. Aga kellele see f-kontseptsioon ikkagi vastukarva on, võiks vähemasti mõelda, kas eelkirjeldatud põhimõtted ja tegutsemissuunad ka samamoodi vastumeelsed tunduvad.

Või kui kõigi inimeste õiguste ning eriti just ebavõrdsel ühiskondlikul positsioonil olevate inimeste õiguste, vabaduste ja võimaluste eest seismine – ka välispoliitikat tehes – on progressiivne või lausa radikaalne… siis ilmselt me olemegi progressiivsed radikaalid.

Tere tulemast meie sekka!

NATALIE METS, RIINA SIKKUT, TRIIN TOOMESAAR: Kogu maailm vajab Eestilt feministlikku julgeolekupoliitikat