POLIITKOLUMNIST | Riina Sikkut: ettevaatust, teil peab raudne tervis olema, et tulevases Reformierakonna-Eestis hakkama saada

Arenguseire Keskus analüüsib parajasti maksustruktuuri tulevikukindlust. Seesama keskus, mida kärpida plaanitakse. Aga mis neist analüüsitulemustest, oma lemmikteemal ehk maksudest räägivad poliitikud niikuinii. Eriti kui selle varjus jääb midagi muud rääkimata ja märkamata, kirjutab sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Riina Sikkut Eesti Päevalehes.

Viimase kuu jooksul oleme kuulnud, et vaja on astmeid, hoolduskindlustust, kõrgemat maksukoormust, madalamat maksumäära, tulu omavalitsustele, kinnisvaramaksu, automaksu. Arutatakse tõsimeeli, nagu oleks olemas õige vastus sellele, kas mõni maksumäär peaks olema kõrgem või madalam.

Kulunud tõdemus – me ei kogu makse eelarve pärast, vaid korraldamaks ühiselt asju, mida just nii on mõistlik teha. Vastamist nõuab seega küsimus – mida me ühiselt siis korraldada soovime ehk milline elu Eestis edaspidi olla võiks? Nii saame lahenduse ka sellele, kui palju ja kellelt maksutulu koguda.

Alustame haridusest. Ammu pole aeg, kus pere otsustab, kas jaksab lapse esimesse klassi saata või kõiki lapsi üldse koolitada. On täiesti loomulikuk, et üldharidus on tasuta, ka õpikud-töövihikud ja koolitoit on kõigile õpilastele priid. Tegelikult maksumaksja kulul.

2013. aastal toimus pööre tasuta kõrgharidusele, nii et mõneti ebaloogiliselt on pere kanda veel vaid alushariduse kulu. Umbes kuue protsendi eest SKPst saab hariduses seda, mis meil praegu on. Kas me tulevikus soovime vähem, et saaksime väiksemad hariduskulud?

Kahtlemata peab maksumaksja raha kasutamine olema otstarbekas, kuid “efektiivsuse tõstmine”, nii et klassid oleksid suuremad, õpiteekonnad vähem individuaalsed, tugispetsialiste koolides vähem, huviharidus kättesaadav valitutele, lastel veel vähem koolirõõmu ja kõrghariduses töötajate palk sama madal, mõjutab halvasti hariduse kvaliteeti ja Eesti tulevikku. Saame kokku leppida, et praegu on liiga hästi ja tulevikus pakume lastele vähem, et saaksime vähem maksu maksta. See on teoreetiline valik, sest tegelikult soovime just vastupidist.

Kärped päästesektoris

Eelmisel nädalal saime lugeda, kuidas puhkuste-haiguste tõttu on päästjad otsas ja komandod kinni. Õnneks ajutiselt, aga niipaljukest seda sisemist reservi, mida kärpima tuleb hakata, päästeametis ongi. Või õigemini siis pole. Päästeameti kulud suures osas ongi päästjate palk, inimeste valmisolek. Ma ei ole kohanud kedagi, kes arvaks, et päästja tuhande eurone kuupalk on liiga kõrge, et seda tööd võiks teha aegunud või katkises varustuses või et päästjate tööd pole üleüldse niipalju vaja. Teenimatult tagasihoidlikku tähelepanu on saanud päästeameti süsteemse töö tulemusena vähenenud uppumis- ja tulesurmad, mis näitab, et käitumusliku muutuse saavutamine avaliku sektori poolt on võimalik.

Kärpekava täitmiseks suletakse kolm-neli komandot, järgmisel aastal veel mõni, et päästjate palk, seesama tuhande eurone, saaks keskmisega palga kasvuga kuidagigi sammu pidada. Ma ei arva, et maksukoormuse langetamiseks oleks Eestis vaja teha päästmine täies mahus vabatahtlikuks muutmise eksperiment. See mõjutab ühiskondlikku turvalisust, võimalust maal elada ja õnnetustes hukkunute arvu.

Sel aastal tähistame 30 aastat iseseisvuse taastamisest ja sotsiaalhoolekanne on kõik need 30 aastat olnud kokkuhoiukoht. Ja see on valus, mitteväärikas, piinlik. Ma ei kujuta ette, et tuleviku Eesti ongi see, kus “teil peab raudne tervis olema, et sellele kõigele vastu peate” ehk abivajaja peab abi välja võitlema, erivajadusega laps on pere enda mure ja elu lõpu väärikus midagi, mis on Soomes või Hollandis võimalik, aga Eesti jaoks “üle jõu elamine”.

Siis on meil veel koroonakriisis koormustesti läbinud tervishoid, mille täiendav rahavajadus teada aastaid. Ja vältimatud kaitsekulud. Ja elujõuline kultuur on väikeses riigis teadagi kulukas hoida-arendada.

Riigiametnikud tehku tööd südamega

Vastupidi eelkirjeldatud vajadustele liigub Eesti maksukoormus langevas trendis 32% SKPst suunas. ELi keskmine on 41%. Ja sinna kaheksasse-üheksasse protsenti kaob meil väärikas elulõpp, päästjate palgad ja muu. Samas tekib lugejal arusaadavalt tõrge, et mis lisaraha bürokraatia kasvatamiseks, jookideks autosse ja külmlaos mahakandmiseks veel vaja on. Õigusega. Sest kahjuks ei ole keeruline mitte selle raha maksumaksjatelt kokku korjamine, isegi mitte kokkulepe, millised maksumäärad need “õiged” on, vaid riigi võimekus raha hästi kasutada. Vaja ei ole uut seadust, täiendavat menetlusprotsessi, hanketingimuste timmimist, ameti või inspektsiooni liitmist-lahutamist. Hoolimist, südamega oma töö tegemist ja riigi teenimist on vaja, et riik oleks lähedal, usaldusväärne ja arusaadav.

Pildi tuleviku-Eestist peavad joonistama poliitikud. Pildi, mille jaoks on inimesed valmis maksu maksma. Hea, kui jõuame ka kokkuleppele, näiteks et rohkem maksavad rikkamad ja saastajad, aga vähendame tööjõu maksukoormust. Ega palju rohkem ilma analüüsita öelda saagi, sest maksumuudatuste mõjusid ei arvuta ammu enam “peast”. Kui analüüs on olemas, nii et teame, kuidas mõjutab maks madalapalgalist või pensionäri, vara soetamise otsuseid või ettevõtte töötajate arvu, omavalitsuste tulubaasi ja riigieelarvet, siis avavad poliitikud, ikka valimiste eel, maksumäärade vähempakkumise ja erandite enampakkumise.

Maksudebatti on vaja. See peab põhinema analüüsil, aga alustada tuleb visioonist ja usalduse ehitamisest. Kui seda ei ole, siis on valmidus maksu maksta madal, maksukuulekus halb ja eelarvesse laekub loodetust vähem. Kõigepealt aga tasuks maksudebati asemel vaktsineerimisele uus hoog anda.

POLIITKOLUMNIST | Riina Sikkut: ettevaatust, teil peab raudne tervis olema, et tulevases Reformierakonna-Eestis hakkama saada