Kuni riik on halvasti juhitud, inimesed maksutõusudega ei nõustu, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Eesti Päevalehes.
Keskerakonna, Isamaa ja valitsuse poolt ellu viidud tulumaksureform, millega tõsteti oluliselt tulumaksuvaba miinimumi ning loodi nn “maksuküür”, oli loomulikult selles mõttes õige otsus, et sellega vähendati väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormust.
Kuid samal ajal ei saa eitada, et seda reformi ellu viies tehti ka vigu. Näiteks ei osatud arvestada sellega, kuidas muutub maksukorraldus töötavate pensionäride jaoks, aga ka tekitati palju pahameelt, sest Isamaa nõudmisel muutus tulumaksu arvestus oluliselt keerulisemaks ja arusaamatumaks.
Mina loomulikult pooldaksin väga seda, et Eesti läheks praeguse küüraka tulumaksu arvestuse asemel üle klassikalisele astmelisele tulumaksule, nagu on enamikes Euroopa riikides. Kuid täna sellele ettepanekule riigikogus toetust ei ole. Eks näeb, mis saab peale valimisi, kuid praegu annavad reitingutes tooni pigem paremerakonnad, nagu EKRE, Reformierakond ja Eesti 200, mis sooviksid maksusüsteemi ümber kujundada ikkagi pigem jõukama osa ühiskonna huvides.
Kui küürakat süsteemi asendada pole võimalik, tuleb muidugi küüru ravida.
meelest oleks 600 eurone tulumaksuvaba miinimum liiga madal. Sel aastal tõuseb alampalk 654 euroni ja tulumaksuvaba miinimum peab olema võrdne vähemalt (kordan, vähemalt) alampalgaga. Veel parem kui see oleks alampalgast mõnevõrra suurem. Neid otsuseid praegune valitsus ei toeta.
Kui astmelist tulumaksu ei saa, siis mida teha küüruga?
Neli aastat tagasi pakkusid , et lisaastmete arvestamise piir tuleb tõsta 1200 eurolt 2000 eurole kuus. Kui see oleks ellu viidud, siis kehtiks täna kõigile, kes teenivad kuni 2000 eurot vähemalt praegune 500 eurone tulumaksuvabastus.
Muidugi, kui nüüd hakata küüru remontima, siis tuleks need numbrid üle vaadata, sest palgad ja hinnad on võrreldes nelja aasta taguse ajaga muutunud. Kas uus piir peaks olema 2100 või 2200 või 2300 eurot, see tuleb läbi arvutada ja läbi vaielda.
Mis aga puudutab Keskerakonna tänase põhiideoloogi peamist väidet, et tuleb hakata kiiresti tõstma maksukoormust, siis selles osas olen ma küll ülimalt skeptiline.
Hinnad tõusevad praegu meeletus tempos – kodukulud, autokütus, toidukaubad on palju kallimad kui aasta tagasi. Pole mingit garantiid, et selle talve neetult kallid energiahinnad tulevad ka järgmistel aastatel tagasi, kui ilm on tuulevaikne ja külm.
Selles valguses on minu meelest väga keeruline küsida ühiskonnalt riigile täiendava maksutulu näol lisasissetulekuid. Inimestel on niigi keeruline ja raske toime tulla.
Ja teine probleem on kehv valitsemine. Ma arvan, et paljud Eesti inimesed oleksid nõus maksureforme kaaluma, kui nad näeksid, et raha jõuab tõesti tervishoius, sisejulgeolekus, hariduses eesliinile.
Aga me näeme vastupidi, et isegi pandeemia pole pannud riiki tõstma õdede palka adekvaatsele tasemele. Näeme, kuidas päästjate ja õpetajate palgad ei suuda sammu pidada riigi varasemate lubadustega ning kuuleme ka kiire majanduskasvu ajal ikka aina uutest kärbetest ja teenuste koomale tõmbamisest ja kadumisest maapiirkondades.
Kuni maksutulu poolel teel kuhugi ära kaob ja reaalselt kellelegi paremat arstiabi või suuremat turvatunnet ei taga, seni on väga raske rääkida maksutõusudest.
Kuid hea avaliku raha kasutamise eeldus on hea riigijuhtimine. Viimased neli aastat on meil riigis olnud kaos.
2019. aastal moodustatud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus oli pidevas kriisis. Olulisel määral kahjustati riigi julgeolekut ning lõhuti meie riiki ja ühiskonda.
Uus Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus on samuti pidevates kriisides, mida ka koalitsioonipartnerid ise on nimetanud juhtimiskriisiks ja tunnistanud sellega, et nad lihtsalt ei saa valitsemisega hakkama.
Kas leidub Eestis mõni kodanik, kes sooviks sellele seltskonnale anda ära veel suurema osa oma palgast? Palju neid inimesi ei ole.