Raimond Kaljulaid: inimesed ei toeta maksude tõstmist, sest ei usalda poliitikuid

Maksudebatt on möödapääsmatu, kuid valdav enamus Eesti inimesi on maksude tõstmise vastu. Kui poliitikud tahavad saada mandaati maksude tõstmiseks, siis peab neil olema väga hea plaan ette näidata, kirjutab Riigikogu liige sotisaaldemokraat Raimond Kaljulaid Postimehes.

Olen siinsamas Postimehes kirjutanud ning olen jätkuvalt seisukohal, et maksudebatt on möödapääsmatu (vt Postimees, 25. september 2020 «Eesti vajab uusi maksureforme»). Mul on hea meel, et see teema on lõpuks tõusnud päevakorda.

Samas peavad poliitikud arvestama, et enamik Eesti inimesi on maksude tõstmise või uute maksude kehtestamise vastu. Kui erakonnad tahavad järgmistel riigikogu valimistel minna rahvalt küsima mandaati maksude tõstmiseks, peavad nad ühtlasi välja käima pagana hea plaani, kuidas maksumaksja raha kasutada praegusest oluliselt vastutustundlikumalt ja heaperemehelikumalt.

Suurematest erakondadest on Keskerakond ja Reformierakond teinud oma maksupoliitilised ettepanekud. Keskerakond paneb ette kehtestada uusi makse ja rohkem ümber jagada. Reformierakond on selle vastu. EKRE on teatanud, et nemad ei pea mingeid suuri maksupoliitika muudatusi üldse vajalikuks.

Reformierakonda, ausalt öeldes, ei tunne selles maksudebatis ära. Reformierakonnal olid vanasti läbimõeldud ettepanekud ja ratsionaalsed argumendid. Mis on juhtunud? Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse välja pakutud idee tulumaksu langetamisest on arusaamatu ja poolik. Sedavõrd, et seda on raske kommenteerida.

Ja mis on saanud Reformierakonna lubadusest, et kõigile inimestele, olenemata nende sissetulekust, peab kehtima ühesugune 500-eurone tulumaksuvaba miinimum? Ma mäletan, et see oli 2019. aasta kevadel neile kõige olulisem küsimus. Miks nad enam selle põhimõtte eest ei seisa?

Keskerakonnast on poliitiliselt väga julge tulla vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi välja sõnumiga, et maksud peavad tõusma.

Olgu öeldud ka see, et Keskerakonnast on poliitiliselt väga julge tulla vahetult enne kohalike omavalitsuste valimisi välja sõnumiga, et maksud peavad tõusma. See on öeldud ilma vähimagi irooniata.

Eelmise aasta sügisel läbi viidud esindusliku uuringu kohaselt on vaid 22 protsenti Eesti inimestest nõus maksude tõstmisega, et paremini rahastada avalikke teenuseid, nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalkaitse. 70 protsenti vastanutest oli maksutõusude vastu.

Kusjuures eriti kategooriliselt on mistahes maksude tõstmise või uute maksude kehtestamise vastu eestivenelased. Tallinnas sõltub Keskerakonna jaoks tulemus väga olulisel määral just vene rahvusest valijate valimisaktiivsusest ja eelistustest.

Samas ei ole Eestis mitte ühegi erakonna valijate seas ülekaalus inimesed, kes maksutõuse toetaksid. Nii vasakpoolsemate Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide kui ka parempoolsemate Reformierakonna, EKRE ja Eesti 200 valijate seas on rohkem neid, kes on maksutõusude vastu.

Kindlasti on tervishoiu, hariduse ja sotsiaalsüsteemi rahastamise probleemid inimestele hästi teada. Enamik Eesti inimesi teab, et meil on puudu perearstidest ja õdedest, päästjatest, politseinikest ja õpetajatest, ning ollakse kursis ka sellega, et nende palgad on madalad.

Paljud on kokku puutunud sellega, kui mõni nende lähedastest – olgu siis tegu eaka inimesega või hoopis lapsega – vajab toimetulekul ajutiselt abi või koguni pikaajaliselt hooldusteenuseid. Selles valdkonnas on olukord Eestis nii abivajajate kui ka nende pereliikmete jaoks ikka väga hull.

Inimesed teavad kõike seda, kuid neil on vähe usku sellesse, et Eesti erakonnapoliitikud suudavad maksutõusude tulemusel tekkiva lisarahaga midagi asjalikku peale hakata.

Ebaefektiivsus Eesti avalikus sektoris on kohati ikka uskumatult suur. Näeme seda viimase pooleteise aasta jooksul eriti ilmekalt sotsiaalministeeriumi näitel. Sotsiaalministeeriumi kõrgepalgaline juhtkond on poolteist aastat tormanud sihitult siia-sinna nagu peata kanad.

Eesti on riik, kus ametnikud lasevad sooja ilmaga rikneda Eesti lastele mõeldud vaktsiinidel. Ja lähevad siis puhkusele.

Kui inimesed näevad, et üks ministeerium ei suuda hallata isegi mitte külmkappi, siis muidugi nad ei taha samadele inimestele anda suuremat osa oma sissetulekutest. Saamatud ministrid lubavad selle raha kulutada taevas teab millele – kuid Eesti inimeste elus midagi paremaks ei muutu. Eesti on riik, kus ametnikud lasevad sooja ilmaga rikneda Eesti lastele mõeldud vaktsiinidel. Ja lähevad siis puhkusele.

Pealegi tundub, et riigil on raha üle. Riik andis kriisi ajal laenu Tallinna kesklinnas luksuskinnisvara arendamiseks! Riigikontroll tegi kindlaks, et riik andis kriisi ajal maksumaksja raha ettevõtetele, kes kriisi tõttu kahjusid ei kannatanud.

Räägitakse investeerimisest. Tuletan meelde, et Tallinna linnahalli rekonstrueerimises lepiti kokku aastal 2016, aga linnahall seisab ja laguneb. Kõik need aastad kulusid selleks, et teha selgeks, kas Euroopa Liit lubab üldse linnahalli projektile raha anda.

Tallinna Haigla ehituse rahastamise osas pole mingit selgust, kuigi asja arutatakse aastaid. Eesti suurim omavalitsus pidi selle projekteerimiseks kuulutama välja uue hanke, sest hindas projekteerimise eeldatavat maksumust mitmekordselt valesti. Aga mida üldse projekteeritakse, kui pole vähimatki kindlust ehituse rahastamise osas?

Riigikogus ootab kolmandat lugemist oluliste riiklike kultuuriobjektide rahastamise otsus, millega tahetakse anda raha Estonia teatri laiendamiseks. Omavalitsus, mille territooriumil meie rahvusooper tegutseb, ütleb, et nemad mitte mingil juhul ei luba Estonia teatri hoonele teha mingit juurdeehitust.

Kuidas saab riigikogu otsustada rahastada midagi, mida ei pruugi hiljem tohtida ehitada? Samal ajal ei toetanud riigikogu kultuurikomisjon raha eraldamist Tallinna filmilinnaku ehitamiseks, mis on üheaegselt nii vajalik kui ka teostatav projekt.

Kas Eesti inimesed saavad praeguse riigiaparaadi juures olla kindlad, et raha jõuab ka tegelikult eesliinil olijateni – päästjate, õpetajate ja politseinike palkadeks? Või imbub see vaikselt aina kasvava riigiaparaadi liivasesse peenrasse.

Inimene tänavalt tahab teada: kui meie maksukoormus tõuseb, kas me ikka saame juurde klassi ees tundi andvaid õpetajaid, tänaval patrullivaid politseinikke, väiksemates kohtades inimesi vastu võtvaid perearste või õnnetuse korral kohale kiirustavaid päästeametnikke? Või läheb lisaraha kõigi nende tublide inimeste töö veel paremaks planeerimiseks, koordineerimiseks ning kontrollimiseks ministeeriumidele ja muidugi kõigile neile sihtasutustele, milleta tänapäevane riik lihtsalt ei saa toimida?

Kindlasti ei tekita usaldust see, et jätkuvalt tehakse suuri ja olulisi otsuseid ülepolitiseeritult ning valimisi silmas pidades.

Ja kas me saame uskuda erakondade antavaid lubadusi?

Mitte ühtegi eurot ei tohi mitte kunagi mitte kelleltki ära võtta. Ainult juurde tohib anda.

Eelmiste riigikogu valimiste eel avaldasid mitmed erakonnad toetust nn null-baasi eelarve ideele. Pärast valimisi lepiti koalitsioonileppes kokku sisuliselt samas asjas – n-ö riigieelarve revisjonis. Kuid mitte keegi ei ole midagi kuulnud selle tulemustest. Ega ilmselt ei kuule ka.

Ja see on ka arusaadav, sest on suur oht, et eelarvet päriselt rida-realt analüüsides jõutaks järeldusele, et mõni kulutus siiski on ülearune ja võiks jääda tegemata.

Aga nagu peaminister Kaja Kallas ja uued ministrid sel kevadel õppisid – eranditult kõik riigieelarve kulud on pühad ja puutumatud. Mitte ühtegi eurot ei tohi mitte kunagi mitte kelleltki ära võtta. Ainult juurde tohib anda.

Eesti inimesed tahavad teada ka seda, kuidas kavatsetakse päriselt vähendada maksudest kõrvale hoidmist. Olukord Eestis on palgasaajate suhtes erakordselt ebaõiglane. Palgast elava inimese sissetulekutelt makstakse väga suur osa tööjõumaksudeks ning arvestatav osa jõuab riigieelarvesse tagasi läbi tarbimismaksude.

Kuid tänu soodsale maksukeskkonnale ning olematule järelevalvele saab arvestatav osa jõukamaid inimesi tööjõumaksude tasumist olulisel määral vältida ning käibemaksu paljudelt eratarbimisse minevatelt kaupadelt ja teenustelt tagasi. Kus on siin õiglus? Aga milline erakond on selles osas viimastel aastatel midagi tuumakat välja pakkunud? Mulle küll ei meenu.

Kõik eelöeldu vähendab usaldust mistahes välja pakutud maksureformi suhtes.

Kui Eesti poliitikud tahavad 2023 minna rahvalt küsima mandaati maksude tõstmiseks, siis peab neil olema selle kõrvale välja panna pagana hea ja usutav plaan, kuidas kavatsetakse kindlustada, et uutest või kõrgematest maksudest laekuvat raha kasutatakse vastutustundlikult ja heaperemehelikult, et maksutõusud ei tule jälle vaid madalamapalgaliste arvelt ning raha jõuab avalike teenuste eesliinini – õpetajate, päästjate, politseinike ja kõigi teisteni, kes inimesi aitavad.

Kui seda kindlust ei ole, ei anna anna Eesti rahvas riigikogule juurde mitte sentigi.

Raimond Kaljulaid: inimesed ei toeta maksude tõstmist, sest ei usalda poliitikuid