Raimond Kaljulaid: kuidas toetada maaomavalitsusi?

On kaks võimalust, kuidas aidata maaomavalitsustel kahanemisega kohaneda, kirjutab sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid Postimehes.

Möödunud nädalal arutas riigikogu uut Eesti inimarengu aruannet «Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud». Tegemist on hästi ajastatud artiklikogumikuga, arvestades, et järgmiste kohalike valimisteni jääb pärast suvepuhkusi veel vaid pisut enam kui aasta.

Tõsi, kogumik ei kirjuta kellelegi ette, mida tuleks teha. Otsuseid tuleb ikka langetada kohapeal. Kogumiku peamine väärtus on minu arvates see, et ta annab meile mitmemõõtmelise pildi ruumi arengust ja valikutest.

Kahanevate omavalitsuste vaatepunktist on linnastumise võitjad keskused, kuhu koonduvad ettevõtlus, töökohad, teenused ja inimesed. Linnastuvate keskuste silmis kaasnevad sama protsessiga aina keerulisemaks muutuvad väljakutsed nii ühenduste mõttes kui ka teenuste pakkumisel.

Olen väga tänulik selle eest, millise detailsuse ja vahedusega toob aruanne välja, mida isikliku sõiduauto keskne areng on viimastel aastakümnetel meie linnadele tähendanud. Näiteks Tallinnas on parkimiskohtade ja sõiduteede brutopind nüüdseks üle kahe korra suurem jalakäijatele mõeldud brutopinnast ning enamikus linnaosades on need pinnad kaks korda suuremad eluhoonete omadest. Lihtsas eesti keeles tähendab see, et autodel on Tallinnas kaks korda rohkem ruumi kui inimestel, kes liiguvad ilma autota – näiteks ühistranspordiga, jala, jalgratta või kergliikuriga. Linnaruumis on seega selge eelis suurema sissetulekuga inimestel, kes saavad endale isiklikku sõiduautot lubada.

Inimlikust, ohutust, mugavast ja esteetilisest linnaruumist ei tohi kujuneda vaid jõukamatele kättesaadav luksus.

Ma tänan aruande koostajaid osutamast ka palju vähem tähelepanu saanud probleemidele ja väljakutsetele. Näiteks liikluse ümberkorralduse probleemidele mõne ehituse ajal. Olen viimasel ajal saanud teha selle kohta empiirilisi vaatlusi kodulähedasel tänaval, mille jalgratta- ja jalgtee on tänava ääres oleva maja ehituse tõttu olnud korduvalt suletud. Selle artikli kirjutamise päeval olid jalakäijad suunatud taas teed ületama kohta, kus ohutust ei ole võimalik halva nähtavuse tõttu tagada. Ajutine ülekäigurada läheb lisaks üle kõnnitee äärekivi ja on seega ületamatu inimesele, kes liigub ratastooliga. Samal ajal on kõrval sõiduteel piisavalt ruumi, et tagada jalakäijate ohutus ja mugavus, kui sulgeda autodele üks kahest sõidurajast. Mingil põhjusel seda Eesti linnades peaaegu mitte kunagi ei tehta. Ehituse tõttu suunatakse pea alati ümber jalakäijad – sageli mõtlemata nende ohutusele.

Ka Tallinnas liikumise eest vastutavates ametites on tugevalt juurdunud mõtteviis, et liiklus tähendab eeskätt autoliiklust. Visalt elab edasi usk, et Tallinna liikumisprobleemide lahendamiseks on vaja rajada uusi läbimurdeid, laiendada veel rohkem olemasolevaid teid ja ristmikke. Endiselt tahetakse murda ka läbi rohealade, näiteks Stroomi ranna juures Merimetsas. Linn taotleb riigile kuuluvaid rohealasid Tallinnas enda omandisse, et muuta need parklateks.

Osa probleeme tuleneb sellest, et paljud liikluse kujundamisega seotud otsustajad nii poliitilisel kui ka ametkonna tasandil kasutavad linnaruumi eeskätt autojuhina ning lihtsalt ei mõista jalakäija ja ühistranspordi kasutaja perspektiivi.

Asi ei ole ainult mugavuses ja ohutuses. Omasoodu ja autokeskselt arenenud linnad kahjustavad meie tervist. Ka aruande koostajad rõhutavad: «Elanike tervisekäitumise kujundamisel ja terviseriskide maandamisel on suur, kuid sageli vähetähtsustatud roll hästi planeeritud elukeskkonnal.» Nad toovad esile, et kolmandik eestimaalastest liigub vähem kui 15 minutit päevas; see näitaja on viimastel aastatel oluliselt halvenenud. Keskmisest vähem liiguvad linnapiirkondade elanikud. Veerand esimese klassi lastest on ülekaalus või rasvunud.

Inimlikust, ohutust, mugavast ja esteetilisest linnaruumist ei tohi kujuneda vaid jõukamatele kättesaadav luksus. Hea avalik ruum peab olema samasugune solidaarne ja kõigile kättesaadav hüve, nagu on haridus või arstiabi. See on minu arvates uue inimarengu aruande kõige olulisem sõnum kõigi tasandite otsustajatele, aga ka valijatele, kelle nõudlikkusest sõltub palju.

Kuidas toetada maaomavalitsusi? Pakun kaks mõtet nn maksudebatti, mis esmalt kuidagi ei käivitunud ja siis vaibus veel enne seda, kui kroonviirus ja alanud majanduskriis fookuse mujale nihutasid.

Kehtiva tulumaksuseaduse kohaselt laekub meie tuludelt makstavast tulumaksust pisut üle kümne protsendi elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Tulumaks laekub sellele omavalitsusele, mis oli maksumaksja elukohana maksuametile teada 1. jaanuari seisuga. Kui näiteks Kärdla elanik vahetab sel sügisel töö tõttu elukoha Tallinna vastu, kaotab Hiiumaa maksumaksja 2021. aastal ning Tallinn võidab ühe juurde.

Kui pere peamine elukoht on Tartus, aga samal ajal on neil suvekodu Saaremaal, siis tulumaksust saab osa vaid Tartu linn.

Liikumine on praegu pigem Tallinna ja teiste suuremate linnade suunas. Neid, kes liiguvad vastupidises suunas, on samuti, kuid neid on vähem. Seega linnade tulu suureneb ja maaomavalitsuste tulu väheneb.

Esimene lahendus, mida tasub kaaluda, on maksude ülemineku edasilükkamine või ajatamine. Näiteks saab teha nii, et kui maksumaksja kolib Kärdlast Tallinna sel suvel, siis rändab maksuraha temaga kaasa alles ülejärgmisel või sellele järgneval aastal või siis jaokaupa. Hiiumaale tähendab see võimalust kohaneda elaniku kaotusest tingitud väiksema tulubaasiga mõnevõrra pikema aja jooksul.

Teiseks on võimalik jaotada tulumaks mitme omavalitsuse vahel nende inimeste puhul, kellel on kaks kodu. Inimarengu aruande kohaselt on Eestis selliseid inimesi viis protsenti. Eeldatavasti on vähemalt osa neist ka suurema tulu saajad, kes võivad endale kahte kodu lubada.

Praegu saab kahe koduga inimese tulumaksu osa endale vaid üks kahest omavalitsust, kus inimene elab. Kui pere peamine elukoht on Tartus, aga samal ajal on neil suvekodu Saaremaal, siis tulumaksust saab osa vaid Tartu linn. Sellistele leibkondadele võiks anda õiguse jagada oma maksuraha teatud ulatuses kahe omavalitsuse vahel. On arusaadav, et võrdse jaotuse puhul oleks tulemus Tartule ebaõiglane – Tartu linna osutatavatest teenustest saab pere ilmselt rohkem osa. Õiglane kompromiss võiks olla see, kui üksikisiku tulumaksu omavalitsusele laekuvast osast suunata näiteks kümnendik või viiendik sellele omavalitsusele, kus asub pere teine kodu.

Võimalik, et pakutud ettepanekud on mitmel põhjusel sobimatud ning neist on palju paremaid ideid. Igal juhul võiks selles suunas mõeldes juhinduda inimkesksusest ja solidaarsusest. Uued lahendused peavad tagama solidaarsuse eri ühiskonnagruppide ja ruumikasutajate, aga ka omavalitsuste ja Eesti piirkondade vahel.

Raimond Kaljulaid: kuidas toetada maaomavalitsusi?