Raimond Kaljulaid: miks Mihhail Kõlvart ei kaitse tallinlaste huve?

Kirill KlausTallinn

Tallinn koos oma ligi poole miljoni elanikuga purjetab praegu tohutu maru suunas. Veel on pisut aega, et laev tormiks paremini valmis seada. Linnapea on kapten ja kapten vastutab kõigi eest, kes on pardal, kirjutab riigikogu liige, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna esimees Raimond Kaljulaid.

Mul on raske hinnata, kui paljud inimesed lugesid tähelepanelikult võrdlemisi tehnilist teksti vahendanud uudist selle kohta, millised olid Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti ettepanekud seoses riigi lisaeelarve menetlemisega. Aga see uudis on tegelikult oluline, sest näitas täpselt seda, milline on tipp-poliitikute haare või siis vastupidi, eksponeeris haarde puudumist.

Siiani on poliitikutelt ilmunud vist ainult üks tekst, milles kriisile on vaadatud pisutki laiemalt kui tänased ja homsed administratiivsed ülesanded. Selle kirjutas kahekordne ekspeaminister ja Eesti Panga nõukogu juht Mart Laar, kes on rohkem endine poliitik.

Laaril on ilmselt õigus, et seekordne kriis tuleb raskem ja sügavam kui hetkel ette kujutame. Ka Laari ettepanekutega saab osaliselt nõus olla. Kindlasti tuleb teha ka tarku investeeringuid tulevikku, nagu Laar pakub, aga hetkel on palju olulisem mõelda sellele, kuidas aidata Eesti inimestel, eriti lastega peredel ja eakamatel, kriisis ellu jääda, oma kodud säilitada ja lapsed koolitada.

Enam pole üheksakümnendad aastad ja me ei saa suurele osale ühiskonnast lihtsalt öelda, et “oma viga, kui olete aeglased kohanejad”. Praegu tuleb tegutseda selle nimel, et võimalikult paljud tuleksid sellest kriisist läbi võimalikult tervelt.

Ja siit tagasi Kõlvarti ettepanekute juurde. Need on, kuidas nüüd viisakalt öelda, tühised arveametniku tasemel tehtud ettepanekud, kirjutatud kokku kuskil finantsteenistuses. Tallinna puhul on tegu Eesti suurima omavalitsusega, kus elab ligi pool miljonit inimest – meest, naist ja last. Nemad ootavad linnapealt, et ta nende huve esindaks, neid kaitseks ja nende eest võitleks.

Tallinn on Eesti majanduse mootori – üle poole meie SKT-st annab pealinn. Ja nüüd ennustab OECD, et me kaotame neljandiku sellest SKT-st ja Eesti Pank hindab, et majanduslangus võib ulatuda kuni 14 protsendini. Võtmeküsimuseks on seega, kuidas aidata inimesi ja ettevõtteid.

Mis on Tallinna linnapea seisukoht Tallinki ja Bolti toetamise küsimuses – kas Tallinna tänavatel sõitvatest Bolti autodest ja Põhja-Tallinnas ning mujal tegutsevatest idufirmadest on linnapeal ükskõik? Just sealt tuleb meie homne ja ülehomne majanduskasv.

Aga Tallinna lastega pered? Sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku, et tuleks toetada koolilastega peresid, kes pidid üleöö minema üle koduõppele. Mitte ainult majanduslikult tagasihoidlikumal järjel, vaid ka keskklassi perede jaoks tekitas eriolukord arvestatavaid väljaminekuid – tuli osta uued seadmed jne.

“Miks riik ei võiks lasteaia kohatasu hoopis kaotada ja hüvitada saamata jäänud tulu omavalitsustele?”

Aga lasteaialaste vanemad? Praegu ei küsita lasteaia kohatasu, aga mis saab edasi? Kõlvart mainib saamata jäänud tulu, kuid peab silmas ainult märtsi, aprilli ja maid. Miks riik ei võiks lasteaia kohatasu hoopis kaotada ja hüvitada saamata jäänud tulu omavalitsustele? Miks linnapea seda ei nõua? Isegi kui eriolukord mais lõpeb, siis majanduskriis ja perede majandusraskused alles algavad.

Eesti üks kogenumaid firmajuhte Tarmo Noop ennustas, et töötute arv kasvab saja tuhande inimeseni. Väga paljudele peredele oleks suureks abiks, kui nad pääseksid 70 euro suurusest igakuisest lasteaia kohatasust.

Miks ei ütle linnapea sõnagi eakate kohta? Jah, pensionid ei vähene, kuid ärme unusta, et nad ka tõusid palju vähem kui lubati – erakorraline pensionitõus piirdus seitsme euroga. Meie pensionärid on Euroopas kõige kehvemas seisus. Nüüd satuvad raskustesse nende tööl käivad lähedased, kes oma vanemaid ja vanavanemaid toetavad, ka hooldekodu koha eest tasumisel.

Kriisi ajal on eriti oluline, et riik aitaks kinni maksta hooldekodu koha ja pensioni vahe. Üks sotsiaaldemokraatide ettepanekutest taotleb seda, et üksinda elava eaka toetust makstakse ühe korra asemel kaks korda aastas – nii kevadel kui sügisel.

Tallinna linnapea seda kõike ei näe. Tema tahab raha investeeringute ellu viimiseks, kus “projekteerimine on teostatud.”

Mida see küll tähendab? Muidugi seda, et Keskerakond võitleb praegu oma valimislubaduste täitmise ja kohalike valimiste tulemuse eest. Hirmus mõeldagi, kui 2021. aasta sügisel ei olegi piisavalt linte, mida lõigata. Riik maksku meile, et me saaksime linnas uuesti ainuvõimu. Mis on praegu hädavajalikum, kas raha panemine betooni ja asfalti või hoopis inimestesse, sotsiaalsfääri ja tervishoidu?

Teenusmajanduse ja turismi vallas on linnapea pakkumine oodata kuus kuud. Paraku on selleks ajaks suurem osa selle valdkonna raskustesse sattunud ettevõtteid surnud ja maha maetud. Nagu üks majutusettevõtja mulle hiljuti riigipoolse abi kohta kirjutas: parimal juhul jõuab see kohale matusteks.

Kõlvart on kunagi ühes intervjuus öelnud, et Edgar Savisaar koondas enda ümber pigem ametniku tüüpi poliitikuid. Võimalik. Aga ausalt öeldes ei kujuta ma ette, kuidas Savisaar, Laar, Siim Kallas, Tiit Vähi, Lennart Meri või mõni teine üheksakümnendatel esile kerkinud poliitikutest tegeleks hetkel pealinna linnapea rollis tõsimeeli küsimusega, kuidas katta paari kuu saamata parkimistasu ja müümata bussipiletitest tulenevat auku linna eelarves.

Tallinnale ei kuulu enam ühtegi purjekat. Viimane lasti minu eelkäijate poolt Põhja-Tallinnas lihtsalt aja jooksul nii käest ära, et seda polnud enam võimalik taastada. Sellest on kahju. Kuid purjeka kujund on praegu väga sobiv.

Tallinn koos oma ligi poole miljoni elanikuga purjetab praegu tohutu maru suunas. Veel on pisut aega, et laev tormiks paremini valmis seada. Linnapea on kapten ja kapten vastutab kõigi eest, kes on pardal. Kas ta mõistab seda?

Raimond Kaljulaid: miks Mihhail Kõlvart ei kaitse tallinlaste huve?