Keskerakonna 2016. aasta kongress muutis Eesti poliitmaastikku tundmatuseni. Jüri Ratas on tänaseks parteid tüürinud neli aastat. Keskerakonna võim pole sõõm värsket õhku, mida oodati pärast Reformierakonna määratut võimutsemist, kirjutab Raimond Kaljulaid EPLi arvamusportaalis. 

Möödunud Keskerakonna kongressil sain ma juhatuse valimistel enim hääli. Olen siiani tänulik kõigile neile ligi viiesajale keskerakondlasele, kes mind tol korral toetasid. Tean, et paljud mind toona toetanud inimesed on erakonnas tõsiselt pettunud, mõned on astunud välja ja mitmed, kellega olen rääkinud, ei kavatse eelseisvatel valimistel enam Keskerakonna poolt hääletada. Arvan, et kõigile on õpetlik mõelda sellele, miks on nii läinud.

2016 toimunud Keskerakonna kongress, kus erakonnale valiti uus esimees, oli murranguline Eesti poliitikas. See lõpetas Eesti suurima opositsioonierakonna eneseisolatsiooni ja tõi sellega kaasa suured muutused. Aastast 1999 katkematult võimul olnud Reformierakond pühiti valitsusest minema.

Ootused Keskerakonna uuele juhtkonnale ja uuele valitsusele olid suured. Tüdimus ning rahulolematus Reformierakonna juhtimisel kujunenud olukorra suhtes oli tohutu.

Ma arvan siiani, et Jüri Ratase esialgne kontseptsioon „kaasavast majanduskasvust“ oli eesmärgina õige. Eesti arengu üheks võtmeküsimuseks oli ja on see, kuidas hoida majanduse kasvutempot, kuid teisalt kindlustada, et sellest saavad osa kõik eestimaalased – kõrgemate sissetulekute, väiksema ebavõrdsuse, paremate avalike teenuste, eriti tervishoiu ja hariduse ning mõistagi ka suuremate pensionide kaudu.

Kala mädaneb peast

Keskerakonna uue liidri ja tema lähikonna esimene viga oli see, et Tallinnas ei löödud korda majja. Ühiskond ei mõistnud, miks Jüri Ratas ei kutsu korrale oma pealinlastest erakonnakaaslasi, kes jätkasid üsna sarnast käekirja kui varasemalt.

Näiteks: kui andsime keskkriminaalpolitseile üle uue Sõle spordikeskuse direktori, kes nõudis laste trenniaegade eest altkäemaksu, mõisteti hukka mitte laste tagant varastamine, vaid probleemi lahendamine nii-öelda „majast väljas“.

Tegelikult oleks tulnud kohe algusest võtta seisukoht, et ka Tallinnale on parem aus koalitsioonivalitsus. Erakonna esimehe ja peaministri maine oleks jäänud rikkumata.

Teine viga oli Yana Toomi tolereerimine. Kõik ju nägid, et Toomi tegevus on pehmelt öeldes kahtlane. Esinemised Venemaa telesaadetes, kohtumised Süüria diktaatoriga – millega seda põhjendada?

Muide, ma ei tea, et keegi oleks küsinud peaministrilt hinnangut sellele, et Toom ja teised Keskerakonna poliitikud figureerisid ka viimases kaitsepolitsei aastaraamatus. Keskerakonna kongressil on kindlasti palju ajakirjanikke – hea võimalus selle kohta kommentaari küsida.

Toomi tulemus 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel oleks pidanud ju märku andma, et tegelikult ei võta vene kogukond teda enam oma liidrina. Kuid peaminister hoiab tal jätkuvalt tugevasti käest kinni. Vaadake näiteks, kuidas peaministri erakonna poliitikud on viimastel päevadel teinud mitmeid Valgevene rahva vabadusepüüdlusi kahjustavaid avaldusi. Aetakse väga kahepalgelist poliitikat!

Kuid suurim viga tehti muidugi 2019. aasta kevadel peale riigikogu valimisi, kui moodustati koalitsioon EKREga. Kas tõesti oli Ratase ametikoht seda häbi väärt? Paljud Keskerakonna juhtivad poliitikud käivad rahva seas siiamaani ringi silmad süüd täis nagu toa nurka pissinud kassidel, aga nad on selles ise süüdi.

Võim kindlustati vahetuskaubana

Keskerakonna vene saadikud (Toom, Kõlvart ja teised) oleksid võinud selle võimuliidu moodustamise blokeerida, kuid Kõlvart sai vastu linnapea koha, Toom tagasi Euroopa parlamenti, väiksemad venelased väiksemad ametikohad. Urmas „parasiteerivad tiblad“ Reitelmann sai Keskerakonna häältega Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee delegatsiooni liikmeks.

Eesti rahvale ja valijate tahtele sülitati näkku ning võimule upitati sel hetkel praktiliselt neonatsidena käitunud seltskond (meenutagem EKRE valimiste-eelset meeleavaldust võllapuudega).

Kui Keskerakond tundis kunagi uhkust, et on Rahvarindest välja kasvanud, siis loodan, et sellega peaminister oma kõnes sel kongressil ei esine.

Rahvarinne tõi poliitikasse intellektuaalid ja teadlased, kellele toetudes loodi Eestile iseseisvus. Keskerakond on toonud võimu juurde ebateadust propageerivad lamemaalased ja kujutab sellega endast otsest ja selget ohtu Eesti iseolemisele.

EKRE paelub Keskerakonna pettunud valijaid

Kõige selle tulemusel on Keskerakond langev jõud Eesti poliitikas. Kui uskuda kõige pessimistlikumaid reitinguid, siis saaks möödunud valimistel ligi 130 tuhande inimese usalduse pälvinud partei tublisti alla saja tuhande hääle. Üle kolmekümne tuhande inimese võtab enne mürki, kui laseb end uuesti petta ja alt vedada.

Ma arvan, et Martin Helmel on tõsi taga EKRE muutmise ja ümber kujundamisega. EKRE liidrid saavad hästi aru, et protestihääli järgmistel riigikogu valimistel enam samal määral ei saa. EKREle seni edu toonud poliitiline ideoloogia, alt-right, on maha käimas nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas.

EKRE lihtsalt peab end ümber kujundama erakonnaks, mis suudab kõnetada ka mõõdukamaid valijaid. Kui Martin Helmel see õnnestub, siis on see suur oht eeskätt Keskerakonnale.

Võtmeküsimus on Tallinna valimised. Keskerakonna toetusest ja peaministri tänasest isiklikust reitingust enam kui pool tuleb mõõdutundetust kiitusest, mida avaldatakse Tallinna linnameedias. Järgmistel kohalikel valimistel Keskerakond Tallinnas enamust enam ei saa. Selles olen ma absoluutselt kindel. Ja üsna suure tõenäosusega kaotatakse võim sootuks.

Raimond Kaljulaid: nelja võimuaastaga on Jüri Ratas Keskerakonna karidele tüürinud