Kui Ameerika Ühendriikide ja teiste lääneriikide viimaste nädalate hoiatused on olnud asjakohased ning neil päevil algab uus etapp Venemaa ja Ukraina sõjalises vastasseisus, võib see olulisel määral mõjutada ka Eesti sisepoliitikat, kirjutab sotsiaaldemokraat
Esiteks on selge, et kui julgeolekuküsimus tuleb teravalt päevakorda, siis varjutab ta kõik muud küsimused. Hinnatõusud, koroonapassid, rohepööre, kõik see on mõneks ajaks päevakorrast maas. Lõpptulemusena ei ole eriti vahet, kas meie SKT kasvab neli või viis protsenti, kui jutt on eksistentsiaalsetest ohtudest riigile ja rahvale.
Teiseks, nagu ikka, näeme Eesti poliitikas lõhet, mis jookseb mööda rahvuspiire. See omakorda tähendab probleemi Reformierakonna valitsuspartneri Keskerakonna jaoks, mille Toompea liidrite ja olulise osa valijaskonna seisukohad, ei pruugi kattuda. See võib tekitada niigi rabedas valitsusliidus lisapingeid.
Kolmandaks, eelmise Ukraina kriisi suutis Reformierakond sisepoliitiliselt mängida oma eduks. Sel korral see ei pruugi neil õnnestuda.
Julgeolekukriisis on liidritel erakordne vastutus: lisaks rahvusvahelisele koostööle liitlaste ja partneritega ning riigisisestele ettevalmistustele, millest suuremast osast avalikult pigem ei räägita, on vaja ka pingutusi, et rahvast liita ja pakkuda ühiskonnale turvatunnet läbi selgete sõnumite ja otsustuskindla käitumise. Oluline on paanika ja peataoleku vältimine.
Paraku on Reformierakonna liidri Kaja Kallase isiklik reiting ja sellest tulenevalt ka autoriteet paljude inimeste silmis väga madal. See teeb siseriikliku ühtsuse tagamise kindlasti keerulisemaks.
Neljandaks, eelmise Ukraina kriisi ajal ei olnud Eesti poliitikas parempopuliste. Ma ei kujuta ette, et EKRE läheks kaasa üleskutsetega keerulises julgeolekuolukorras hoida sise- ja välispoliitilist ühtsust, pigem ikka vastupidi. Enam kuuleme nii EKRE-lt kui ka üha selgemini EKRE satelliiterakonnaks kujunenud Isamaalt (kus pealegi mööbeldab endine välisminister Urmas Reinsalu) kriitikat ja sõimu.
Viiendaks, arvatavasti jätkuvad ka EKRE ja Isamaa ühised pingutused riigikogu kui institutsiooni töö takistamisel ja naeruvääristamisel. Pean silmas arvukate rumalate küsimuste esitamist, kahemõttelisi nalju ja aja raiskamist riigikogu infotunnis, istungitel ja komisjonides.
“Kõik see süvendab kodanikes tunnet, et Eesti poliitilist eliiti ei saa enam tõsiselt võtta ja paraku on sellele üha keerulisem vastu vaielda.”EKRE puhul on see endiselt ootuspärane, kuid neile, kes mäletavad veel Mart Laari Isamaad, on viis, kuidas nüüdsed Isamaa käilakujud parlamendis ja muide ka kohalikes volikogudes käituvad, jahmatav ja kurvastav. Kõik see süvendab kodanikes tunnet, et Eesti poliitilist eliiti ei saa enam tõsiselt võtta ja paraku on sellele üha keerulisem vastu vaielda.
Kuuendaks, kindlasti saab see kriis olema dilemma ka ja Eesti 200 jaoks. ja Eesti 200 valijad kindlasti ei mõistaks seda, kui keset julgeolekukriisi hakatakse valitsusele kaikaid kodarasse loopima. Aga siiski, aasta pärast toimuvad riigikogu valimised ja see eeldab siiski eristumist Reformierakonnast ja kriitilist hoiakut koalitsiooni suhtes.
Seitsmendaks, erakondade nõrkust ning riigikogu valimiste lähedusest tingitud tõmblusi saaks aidata tasandada eelkõige president, kuid president Alar Karise meeskond on seni hoidnud selle institutsiooni avaliku nähtavuse osas väga konservatiivset joont.
Ühelt poolt on selles omaette tarkus, et president hoiab kõrvale vastuolulistest päevapoliitika küsimustest.
Koroonapiirangute kaotamine, kõrged energiahinnad ja nende kompenseerimine, maksupoliitika jne ongi kindlasti rohkem täitevvõimu ja riigikogu küsimused. Kuid välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes on mitmetel varasematel presidentidel alati olnud palju öelda ning kandev roll.
President Karise senised avaldused ja sõnavõtud pole olnud oluliselt meeldejäävamad välisminister Eva-Maria Liimetsa omadest. Et nõrka täitevvõimu ja kahjuks üsna ebaõnnestunud riigikogu koosseisu tasakaalustada, peab president olema ühiskonnas palju enam nähtav ja kuuldav. Veel pole päris selge, millisena Kadriorg oma rolli aina teravnevas kriisis näeb.
Kõiki ülaltoodud asjaolusid arvestades on raske ette näha, kuidas Ukraina kriis võiks Eesti ühiskonda liita. Pigem vastupidi, liigume vastu turbulentsele ajale, mil mitmest teravast kriisist tingitud erimeelsusi võimendavad lähenevate riigikogu valimiste ambitsioonid ja vastuolud, mis panevad meid meie riigi ja inimesed proovile.