Raimond Kaljulaid: Uue koalitsiooni moodustamisest märke pole

Praegune valitsuskriis tõestab seda, mida me juba teadsime – et populism ei tööta, kirjutab riigikogu liige Raimond Kaljulaid Õhtulehes.

Ma kujutan ette, et Eesti poliitika tundub praegu küllalt arusaamatu ja enamikele inimestele ka mõnevõrra eemaletõukava näitemänguna. Kevadest saadik, kui uus valitsus moodustati, käib valitsuses nõme kaklus ja vaidlus, üks skandaal ajab teist taga ning väga raske on poliitikute vastastikuste süüdistuste, etteheidete ja kummaliste avalduste taga näha mingit mõtestatud tegevust.

Järvik püsib ametis

Eesti viimane kriis on mõistagi seotud maaeluminister Järviku otsustega selle lühikese aja jooksul, mil ta on olnud ametis – vastuolulise nõuniku tööle võtmine, kelle tegevust uurib tänaseks prokuratuur, listeeriaküsimuses avalikkusele vastuoluliste selgituste andmises.

Kuidas kriis laheneb? Kahtlematult on see selle valitsuse jaoks kõige keerulisem aeg, kuid ma siiski olen arvamusel, et valitsuse kukkumise tõenäosus on praegu pigem alla viiekümne protsendi kui üle selle.

Miks ma nii arvan?

Valitsuse lagunemiseks peab täidetud olema vähemalt üks kahest tingimusest. Peab olema kokkulepe uue koalitsiooni moodustamiseks või üks valitsuse osapooltest soovib vabatahtlikult minna opositsiooni ja kutsub sellega esile valitsuskriisi.

Ma ei näe märke, et esimene eeldus oleks täidetud ja seda ma ka ei usu, et keegi tahab sellest valitsusest ise ära minna. Seega, valitsus jääb püsima kuni ei juhtu midagi sellist, mida praegu ei oska ette ennustada.

Kui Järviku ümber puhkenud skandaal lähinädalatel vaibub, siis võtab ta uue aasta vastu jätkuvalt maaeluministrina. Kui mitte, võetakse ta lõpuks ikkagi maha.

Kes on selle valitsusega rahul?

Aga ühe ministri küsimus on tegelikult teisejärguline. Mida me kõik peaksime endalt küsima on hoopis muu: kuidas me sellisesse ebameeldivasse olukorda oleme sattunud ja mis veel olulisem – mida me peame tegema, et seda muuta?

Probleem pole ju ainult minister Järviku kummalistes otsustes, vaid selles, et juba pikemat aega puudub Eestil igasugune mõistlik, strateegiline poliitiline juhtimine.

Ma ei oska nimetada mitte ühtegi ühiskonnagruppi, kes praeguse valitsusega rahul saaks olla.

Eakad said petta. Neile lubati sada eurot pensionitõusu, kuid erakorraline pensionitõus tuleb hoopis seitse eurot. Pensione oleks väga vaja tõsta. Samuti oleks vaja parandada sotsiaalteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti ning tõsiselt panustada tervishoiuvaldkonda.

Nagu olen juba varem Õhtulehes kirjutanud, peaks Keskerakond eakatele nende hääled tagasi andma.

EKRE-lt oleks oodanud suuremat tähelepanu maaelu ja regionaalarengu küsimustele, kuid nende ainus kinnisidee paistab olevat LGBT-ühingu tegevuse vastu protestimine ja isegi selles küsimuses ei saada neid edu.

Eesti vajab päris valitsust, mis tegeleks väga tõsiselt meie majanduse konkurentsivõime tõstmisega, et suurendada ühiskonna jõukust ja samal ajal hoolitseks selle eest, et see jõukus tõesti jõuab Eesti inimesteni läbi kõrgemate palkade, suuremate pensionide, paremate sotsiaalteenuste ja parema tervishoiu.

Kuid ma ei näe mingeid mõtestatud reforme ettevõtluse või majanduspoliitika valdkonnas. PPP abil rahastatud neljarealisi teid ei paista kuskilt, linnahalli rahvusvahelise konverentsikeskuse rajamist tahetakse veel seitsmeks aastaks edasi lükata, maksupoliitikas pole kuulda ühtegi uut mõtet, riigieelarve revisjoniga hakatakse tegelema alles millalgi kauges tulevikus.

Populistidega ei saa teha koostööd

Praeguse olukorra tuum on tegelikult see, et populism ei tööta ega saagi tööle hakata.

Problemaatiline pole olukord ainult Eestis, vaid ka Ameerika Ühendriikides või Suurbritannias, mille poliitika kujundamises räägivad praegu väga tugevalt kaasa populistlikud poliitikud. Ja paraku kandub see üle ka rahvusvahelistesse suhetesse ja välispoliitikasse, mis on väga tõsiseks ohuks maailma stabiilsusele ja rahule. Ma üldse ei imesta, kui paljudele tundub, et maailm on kaotanud pea ja eks ta mingis mõttes ongi.

Nagu ütles eelmisel nädalal Berliini müüri langemisele pühendatud konverentsil president Ilves – populistid saavad võimule küttes üles viha “eliidi” vastu, mõeldes välja vaenlasi nagu “süvariik”, kuid võimule saades paljastub nende hale ebapädevus ja ausalt öeldes ka lihtsalt inimlik rumalus ja intellektuaalne piiratus.

Mingit muud lahendust ei ole olemas kui see, et kõik ülejäänud erakonnad ja poliitikud peavad aru saama, et populistidega ei saa teha koostööd ja neile ei tohi teha järeleandmisi. Sellest ei tule midagi välja. Neile riigi juhtimise usaldamine viib ainult segaduseni. Ka valijad peavad sellest aru saama, et populistide poolt hääletamine on rumalus.

Kõigele vaatamata olen mina optimist. Jah, selle kriisi elab see valitsus üle, kuid pikas perspektiivis on olukord jätkusuutmatu. Järviku skandaal ei ole selle valitsuse lõpp, kuid ta on siiski selle lõpu algus. Ees on pikk ja raske maandumine, aga me elame selle üle. Kui ma vaatan riigikogu saalis ringi, siis on seal üle 51 targa inimese – küsimus on ainult selles, kuidas panna nad omavahel koostööd tegema. Selle nimel tulebki kõigil opositsioonipoliitikutel tööd teha, kuni see õnnestub.

Raimond Kaljulaid: Uue koalitsiooni moodustamisest märke pole