RAIMOND KALJULAID: Valitsus peab püsima järgmiste valimisteni

PiretValitsus

Eesti poliitilise kultuuri osaks on saanud sagedased valitsuse usaldushääletused parlamendis. Olen järjepidevalt kõigil usaldushääletustel valitsust toetanud ja ei näe hetkel mingit põhjust ka tulevikus teisiti teha. Praegune koalitsioon ajab õiget asja kahes kõige olulisemas poliitikavaldkonnas, milleks on kaitsepoliitika ja rahanduspoliitika. Eriti just rahanduspoliitiliste otsuste osas on valitsust saatev pidev kriitika suuresti põhjendamatu, kirjutab Riigikogu liige Raimond Kaljulaid (SDE).

Kui vaadata, mida õieti ette heidetakse, siis valdavalt pole etteheited sisulised. Laias laastus on tegu kas opositsiooni populismi ja demagoogiaga või siis konkreetsete huvigruppide sooviga mõjutada valitsuse otsuseid neile kasulikul viisil. Valitsusel on mõistagi kohustus taluda nii opositsiooni kui ka kuulata alati enne otsustamist asjassepuutuvate huvirühmade ettepanekuid, kuid lõpuks peavad valitsuse liikmed ja ka riigikogu lähtuma riigi ja ühiskonna kui terviku huvidest. Väidan, et eelkõige sellest ongi ametis olev valitsus poliitika kujundamisel lähtunud.

Kaitsepoliitikal pole põhjust pikemalt eraldi peatuda. See on põhiolemuses Eestis erakondadeülene ja konsensuslik. Avalikke vaidlusi on vähe ja valdavalt ei ole need põhimõttelist laadi. Rahanduspoliitika aga on väli, kus põrkuvad erinevad maailmavaated ja huvid.

Millest on lähtunud valitsus?

Minu hinnangul on juhindutud eelkõige järgmistest põhimõtetest:

Esiteks, Eesti kaitsekulutuste suurendamine on vältimatu ning selleks tuleb igal juhul raha leida. Selle üle ei kaubelda. On neid, kes eraldaksid riigikaitsele veel enam, aga mitte keegi ei ole seadnud kahtluse alla põhimõtet, et Eesti kaitsekulude eesmärk peab olema NATO keskmisest tasemest kõvasti ambitsioonikam 3 protsenti SKP-st. Samuti pole suuremaid vaidlusi selle üle, millele raha kulutatakse. Ka kaitseväe juhataja kandidatuur pälvis erakondade konsensusliku toetuse.

Teiseks, valitsus põhimõtteliselt pole nõus ettepanekutega eelarvepuudujäägi vähendamise asemel seda veelgi kasvatada. Keegi ei räägi sellest, et tulud ja kulude vahel laiutav kuristik tuleb lähiaastatel täielikult ületada ning jõuda ülejäägis eelarveni. Aga kindlasti ei saa Eesti endale lubada käega löömist ja riigi kulude ning laenukoormuse kergekäelist paisutamist. Kui me praegu kurssi ei muuda, siis ei pruugi tulevikus selleks enam poliitilist tahet olla.

Kiiresti vahetuvad koalitsioonid on olnud Eesti arengu piduriks. Eesmärk peaks ikkagi olema see, et valitsus püsib järgmiste valimisteni.

Paraku on eelarvepuudujäägi vähendamisega täpselt nagu kliimamuutustega võitlemisega. Põhimõtteliselt on paljud päri, et muutused on vajalikud, aga vähesed arvavad, et just nemad isiklikult peaks selle nimel millestki neile olulisest loobuma. Ja alati leidub keegi, kes tuleb populistlikult väitma, et saaks ka kuidagi teisiti, ilma millestki toredast loobumata.

Kolmandaks, on aetud üllatavalt tasakaalukat poliitikat, kui mõelda sellele, et valitsuses ja ka riigikogus on väga suur ülekaal paremerakondadel.

Näiteks võidavad tulumaksuvabastuse erisuste kaotamisest eelkõige kõrgema tulu saajad, kuid samal ajal on alampalga tõus taganud selle, et samuti on paranenud väiksemate ja keskmiste tulusaajate toimetulek. Teine näide: kirik-keset-küla-lahenduseks võib pidada koalitsiooni moodustamisel sõlmitud kokkulepet võtta lisatulusid nii tulu- kui käibemaksu tõusust, mitte ainult tarbimiselt või ainult tulude maksustamist. Mootorsõidukimaks võiks tulla veel rohelisem, aga me peame endale aru andma, et sel juhul oleks see maapiirkondades elavate leibkondade jaoks veelgi raskem koorem kanda. On vaieldud, on tehtud kompromisse, on püütud leida tasakaalu ja suuresti on see ka õnnestunud. Valdavalt on tehtud hea mängu juures halba nägu, mitte vastupidi.

Väga hästi õnnestunud pole aga õnnestunud valitsuse liikmete, valitsusjuhi ja valitsuses esindatud erakondade poolt kohati omavahel vastakate sõnumite andmine. Rahanduspoliitilised muudatused tekitavad alati palju pingeid ja tuska – mida rohkem valitsus neid kaitstes on ühtne, seda parem. Mida rohkem tõmmatakse jooni valitsuserakondade vahele, seda rohkem kujuneb ühiskonnas arvamus, et tehtud on küsitavaid või valesid otsuseid.

Ma ei salga, et lootsin, et peale valimisi moodustatud Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide kolmikliit peab vastu neli aastat. Selleks on siiani väga head eeldused. Kiiresti vahetuvad koalitsioonid on olnud Eesti arengu piduriks. Eesmärk peaks ikkagi olema see, et valitsus püsib järgmiste valimisteni, mis annab ministritele aega oma valitsemisala strateegiliste otsuste sisuliseks ettevalmistamiseks, otsuste vastuvõtmiseks ja ka nende elluviimiseks. Kõigil kolmel valitsuserakonnal on senini olnud ambitsiooni ja tahet midagi päriselt ära teha, mitte lihtsalt «olla valitsuses». Loodetavasti see püsib.

Arvestada tuleb ka sellega, et mitte ükski opositsioonierakond ei ole suutnud välja pakkuda mingit usutavat alternatiivi või visiooni. Keskerakond on koomas, EKRE on totaalselt radikaliseerunud. Isamaa on suutnud väga edukalt lühikese ajaga hullutada arvestataval hulgal inimesi, aga nende lubatust ja välja pakutust pole praktiliselt mitte midagi võimalik reaalselt ellu viia.