Rannar Vassiljev: Sahara-taguse Aafrika õppematerjal Seedrile

Rootsi keskpank tunnustas hiljuti Nobeli auks antava majanduspreemiaga Abhijit Banerjeele, Esther Duflole, Michael Kremerile eluliste uuringute eest, mis suurendavad teadmisi, kuidas vähendada vaesust, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Rannar Vassiljev Eesti Päevalehes. 

Muuhulgas uurisid nad eksperimentide käigus Sahara-taguses Aafrikas, miks väikemaaomanikud ei võta kasutusele väetiseid, kuigi investeering sellesse tasub kiiresti ja hästi ära. Teadlased selgitasid seesugust irratsionaalset käitumist nähtusega, mida eelmise sajandi keskpaigast hakati nimetatama “oleviku moonutuseks”. See tähendab inimese intuitiivset ja loomuomast soovi pidada praeguse hetke hüvet irratsionaalselt väärtuslikumaks kui tulevikus saadavat. Seetõttu eelistatakse olemasoleva raha eest pigem tarbida mitte investeerida.

Mitte üksnes Aafrikas

„Oleviku moonutus” ei eksisteeri vaid Aafrikas, vaid on iseloomulik meile kõigile. See muudab keeruliseks pika perspektiiviga ratsionaalse käitumise. Rahal on ajaline väärtus isegi olukorras, kus inflatsioon on väike või olematu. Eurol on täna suurem väärtus kui tulevikus. Aga see peaks ratsionaalselt käitudes olema ajas sõltumatu.

See tähendab, et kui hindame, et meie jaoks on raha väärtuse kadu 10% aastas, peaks see kehtima ühtmoodi nii tänastes kui ka kümne aasta järgsetes valikutes, kui muud asjaolud on samad. Praktikas kipume aga kaugemat perspektiivi silmas pidades olema oluliselt ratsionaalsemad kui tänase hetke valikutes, muutudes kärsituks, kui on võimalus kohe raha ära kasutada. Seda nimetatakse käitumisökonoomikas „hüperboolseks diskonteerimiseks”.

Eriti keeruliseks muutub ratsionaalselt käituda, kui valikuteks on raha täna ja korraga kätte või kauges tulevikus ja pika aja peale jaotatuna. Isegi siis kui teame, et tulevikus on summa suurem (ka ostujõu mõttes) ja meil on raha rohkem vaja kui praegu. Täpselt sellise valiku ees seisame, kui meil lubatakse pensioniks pika aja jooksul kogutud raha korraga välja võtta, nagu valitsus „pensionireformiga” inimestele valikuvabadust „kinkida” lubab.

Tegelikult ei taheta meile pakkuda vabadust, vaid meelitada tegema otsust, mis on pikas perspektiivis meile kahjulik. Põhjus peitub ühe erakonna valimislubaduses, teiste järeleandmises ning kõigi kolme lootuses, et tarbimise lühiajaline kasvu pealt ajutiselt suurenevate maksude toel saab ka teisi valimislubadusi täita.

Küünikute otsus

Need, kes tänase valitsuse „reformi” ei toeta, ei arva, et inimesed ei oska oma raha üle ise otsustada, vaid arvestavad ja tunnistavad, et inimesed on inimesed – avatud ahvatlustele. Nende ahvatluste ära kasutamisel poliitmängudes on aga väga kõrge hind. Lammutatakse ära ainuke mõistlik viis, kuidas saada tulevikus, kus töötajaid on vähem ja pensionäre rohkem, normaalset pensioni.

Alternatiiv kogumispensionile on tulevikus esitada oluliselt kõrgemate maksude näol arve tänastele lastele, kes peavad pensioniealiseid ülal pidama. Teisisõnu maksavad lapsed kinni meile valitsuse pool pakutud ahvatluse pensioniks mõeldud säästud täna korraga ära kasutada. Sellest, muidu retoorikas laste eest võitlev Isamaa, aga mingi põhjusel ei räägi.

Rannar Vassiljev: Sahara-taguse Aafrika õppematerjal Seedrile