Rein Randver: Hooldekodu ei peaks olema kättesaamatu luksus

Noorena tundub meile, et vanadus ei tule kunagi või saabub see mingis aimamatus kauguses. Tegelikult jõuab see vääramatult kõigini, kellele antud rohkem eluaastaid. Küll aga tasub loota ja soovida, et vanadus oleks väärikas.

Inimesed kardavadki kõige rohkem seda, et ükskord tuleb kätte aeg, mil nad ei saa enam endaga iseseisvalt hakkama. Kuna eluiga on viimaste kümnendite jooksul oluliselt pikenenud, on tänapäeval saanud üsna tavapäraseks, et lapsed või lapselapsed hoolitsevad oma kõrges eas vanemate või vanavanemate eest.

Eakate ja hooldust vajavate inimeste olukorra parandamine on tõstetud praegu avalikkuse tähelepanu alla rohkem kui eales varem. Hiljaaegu arutas sama teemat tähtsa riikliku küsimusena ka Riigikogu.

Kõrvalepõikena meenutan meie saja-aastase riigi ajaloost kahetsusväärset perioodi, kui juhtivaid töötajaid ja õppejõude sunniti juba 65aastaselt ametist lahkuma. Nii mõnigi rohkete teadmistega meditsiinijuht pidi kõrvale astuma ja küpsemasse vanusesse jõudnud professorit hakati nimetama emeriitprofessoriks. Kogemustega inimesed said reeglina tööeluga edasi minna, aga hingeliselt võis see olla väga solvav.

Õnneks saadi kiiresti aru, et see ei ole õige. Praegu õhutatakse vanemaid töötajaid oma ametis jätkama ja koguni uut elukutset omandama. Kogenud töötegijad aitavad parandada tööjõuturu olukorda ja muidugi ka lisa teenida paraku seni veel väikesele pensionile. Tahaksin uskuda, et ühiskonnas on ka tegelikult muutunud suhtumine vanematesse inimestesse.

Kui rääkida Valgamaast, siis meie maakonnas on pensionäride arv vähenenud. Kui 2015. aastal oli Valgamaal 12 292 pensionäri, siis mullu elas neid siin 11 263, kellest vanaduspensionäre oli 7634, töövõimetuspensioni saajaid 3237 ja rahvapensioni saajaid 392.

Siit ka kindlad eesmärgid edasiseks: pensione on vaja järjepidevalt suurendada ja hooldekodusid tuleb juurde ehitada.

Pensionid kerkivad ühes rütmis palgakasvuga. 1. aprillil oli järjekordne pensionitõus. Nii suureneb 44aastase staažiga inimese keskmine vanaduspension praeguselt 415 eurolt 446 euroni. Aga eks inimeste soovid ja vajadused ole suuremad. Seega on pensionäride ja puuetega inimeste laiem tööhõivesse kaasamine vajalik nii neile endile, ettevõtetele kui ka riigile.

Elu paratamatus on, et kui sa eakana ei ole enam suuteline iseseisvalt hakkama saama, tuleb jääda kas lähedaste hoole alla või minna hooldekodusse. Pensionäridele ja ka nende peredele tundub põhjendatult ebaõiglane olukord, kus hooldekodu eest tuleb maksta rohkem, kui laekub pensioni oma elutöö teinud inimese arvele. Palju räägitakse sellest, et hooldekodude teenused on kallid, teisalt tuleb need kulud kinni maksta.

Eriti raske on leida kohta erivajadustega inimestele. Seetõttu on töövõimelised inimesed sunnitud pahatihti töölt koju jääma, et hoolitseda vanemate eest. Ja küllalt on juhtumeid, kus raskelt haige inimese hooldamise käigus rikutakse ära ka enda tervis. Siit ka kindlad eesmärgid edasiseks: pensione on vaja järjepidevalt suurendada ja hooldekodusid juurde ehitada.

Vanemate inimeste heaolule saavad kaasa aidata omavalitsuste sotsiaaltöötajad. Samuti peavad omavalitsused koostöös riigiga leidma uusi võimalusi eakate teenindamiseks võimalikult nende elukoha lähedal. Valminud on aastaid tegutsenud töörühma aruanne pikaajalise hoolduse osas ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks.

Tervishoiu valdkonnas on hea näide uute perearstikeskuste rajamine, mis puudutab küll kõiki inimesi. Niisugune keskus on valmimas ka Valgas haiglaga seotud hoones. Keskuse teeninduspiirkonna moodustab Valga linn koos Karula, Taheva, Tõlliste ja Õruga. Regioonis on otsused langetatud ka Tõrva, Otepää, Põlva, Räpina, Antsla ja Võru nüüdisaegsete keskuste kohta.

Perearstikeskuse eesmärk on luua patsientidele senisest märksa paremad tingimused ja pakkuda neile rohkem teenuseid. Perearstide ja -õdede kõrval hakkavad seal tööle ka füsioterapeudid ja ämmaemandad.

Moodsate keskuste loomisega maakonnakeskustesse kaasneb aga probleem, kuidas kaugemate maanurkade inimesed sinna kohale saavad. Seda arutelu peetakse praeguse ühistranspordi ümberkorraldamise käigus.

Debatt käib eeskätt selle üle, kas õige on tasuta ühistransport maakonna piires või peab sinna kõrvale tulema ka nõudluspõhine transport, mida inimesed saavad vajadusel tellida. Juba praegu leidub innukaid sotsiaaltöötajaid ja ka lihtsalt häid naabrimehi, kes hädalise haigla juurde toimetavad.

Alati ei olegi kõige olulisem otsene abi, vaid lihtsalt austav suhtumine, mis aitab tõsta hoolt vajavate inimeste meeleolu. Me ei saa lähtuda vildakast vanasõnast, et raske on vanaks saada. Tegelikult peaks olema kerge ka vanalt elada. Igal juhul on ka riigi tasandil hakatud tõsiselt tegelema probleemide lahendamise ja väärika vananemise küsimustega.