Statistikaameti andmetel oli naiste brutotunnitasu 2023. aastal 13,1% väiksem kui meestel. Võrreldes tunamullusega langes see järsult ning ameti andmetel ei ole Eestis kunagi nii väike sooline palgalõhe olnudki.

Aga ka 13,1% on liiga palju. See tähendab, et naistel tuleb meestega võrdse palga teenimiseks töötada lisaks ühes aastas 33 tööpäeva – endiselt ebanormaalne olukord. Palgalõhet põhjustavad eelkõige soostereotüübid, naiste ja meeste erinevad haridus- ja ametivalikud, naiste suurem hooletöö koormus ning ebavõrdsust mittemärkav palga- ja personalipoliitika.

Enamik Eesti elanikest (83%) on palgalõhest teadlikud. Kui meestest peab palgalõhet väga suureks või pigem suureks probleemiks vaid 35%, siis naiste puhul on see osakaal kaks korda suurem ehk 71%. Samas ei mõjuta palgalõhe ainult praegust sissetulekut, vaid ka palgast sõltuvaid toetusi ja -hüvitisi, näiteks vanemahüvitist. Kuigi isade osakaal jagatud vanemahüvitise saajate seas on kasvanud, on endiselt pikk maa selleni, et mehed ja naised panustaksid võrdsel määral kodustesse töödesse, laste ja lähedaste eest hoolitsemisse. Peamiselt on lastega pikalt kodus naised ning see toob kaasa emaduslõivu. Tallinna Ülikooli juhitud „Soolise palgalõhe vähendamise“ (REGE) uuring näitas, et seitse aastat pärast lapse sündi ei ole naiste töine tulu Eestis taastunud samale tasemele, kui see oli enne lapse sündi. Isaks saamine töise tulu suurust negatiivselt ei mõjuta.

Tulevikus kandub sooline palgalõhe omakorda üle pensionilõheks, kuna paljudes riikides, ka Eestis, on pensioni suurus osaliselt seotud varasema töötasu suurusega. Ja kuigi täna on pensionid väikesed, on need võrdsed, kusjuures sooline pensionilõhe on Euroopa väikseim. Aga tulevikus hakkab ebavõrdsus suurenema ning soolisest palgalõhest kujuneb pensionilõhe.

Võib ju tekkida küsimus – aga miks naised siis rohkem palka ei küsi? Miks nad ei vali kõrgema palgaga töökohta? Jah, loomulikult tuleb pürgida selle poole, et suurendada naiste osakaalu kõrgemapalgalistel töökohtadel. See on ka tõusnud, 2021. aastal jõudis esmakordselt naisjuhtide osakaal üle 40%. Paraku osalevad naised samas ikka liiga vähe suure mõjuga majanduslike ja sotsiaalsete otsuste tegemisel.

Kuid probleemi tuum seisneb selles, et miinimumpalka ja sellele ligilähedast töötasu saavad enamasti naised: teeninduses, kaubanduses, hoolekandes ja hariduses. Ehk siis on naised Eestis valdavalt madalamalt makstud, kuid töötavad ühiskonna toimimiseks vajalikes ametites. Seepärast peame lisaks soostereotüüpide murdmisele senisest enam väärtustama ka neid ühiskonnale vajalikke töökohti ja ameteid.

Ei saa ju kõiki õdede ning hooldajatena töötavaid naisi suunata IT-sektori tippjuhtideks, tervishoiutöötajate nappust arvestades peame neid ameteid paremini tasustama hakkama. Õpetajad näiteks on aktiivselt seisnud enda palga- ja töötingimuste parandamise eest ning hoolekandereformi järel kasvasid hooldajate palgad. Seega saab ilmselt eelmise aasta õpetajate ja hooldajate palgatõusuga osalt selgitada palgalõhe vähenemist.

Juba varem viidatud Tallinna Ülikooli REGE uuringust selgus ka tõsiasi, et töötasu alammäär ja sooline palgalõhe on negatiivses korrelatsioonis. See tähendab, et miinimumpalga tõustes sooline palgalõhe väheneb. Möödunud aastal tõusis alampalk 71 eurot, tänavu 1. aprillist 95 eurot (820 euroni) ning just sotsiaaldemokraatide eestvedamisel lepiti möödunud aastal kokku suunas, et alampalk tõuseks oluliselt kiirendatud tempos ning jõuaks nelja aastaga 1200 euroni ehk 50%ni keskmisest palgast, mis on ühtlasi Euroopa Liidus soovitatud miinimumpalga tase.

Alampalga tõstmine suurendab sissetulekuid ka keskmise palga saajatel, tõstab vanemahüvitist, vähendab piirkondlikku ebavõrdsust ning absoluutset ja suhtelist vaesust. Samuti nügib see majandust suurema tootlikkusega töö poole. Just kõrgema lisandväärtusega töö tagab ettevõtjatele parema tulemi ja töötajatele kõrgemad palgad. Madalad palgad, mis ei taga toimetulekut ega väärikust, ei saa olla Eesti konkurentsieeliseks.

Ja mis siis aitaks stereotüüpidel põhinevate palgaotsuste tegemise vastu? See ei ole töötajale “õigesti küsimise” vastutuse lükkamine, vaid palkade läbipaistvus. 24. aprillil võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mis muudab lähiaastatel ka meil Eestis palgad läbipaistvamaks. Direktiivi nõuded hakkavad Eestis kehtima 2026. aastal ning esimest korda peavad ettevõtted esitama oma andmed eelmise aasta palgalõhe kohta sellest järgneval, 2027. aastal.

See ei tähenda, et töötaja palk läheb avalikuks, vaid seda, et ettevõtted peavad oma värbamis- ja tasustamispoliitika läbi mõtlema. Juba praegu on ettevõtjatel võimalik kasutada ka digilahendust nimega „Palgapeegel“, mis näitab neile, kas ja kui suur on organisatsioonis sooline palgalõhe. Üha enam tööandjaid mõistavad õiglaste töötasu maksmise tähtsust. Näiteks on paljud tööandjad loonud soolise võrdsuse tegevuskava või liitunud mitmekesisuse kokkuleppega.

Kokkuvõttes oleme vast kõik nõus – naised ei peaks sama palga teenimiseks mitukümmend päeva aastas rohkem töötama. Kuid sooline palgalõhe ei kao iseenesest. Mis püsib peidus, seda on keeruline muuta. Seega on rahvusvaheliseks soovituseks palkade läbipaistvuse suurendamine. Ja kui me Eesti andmete põhjal teame, et miinimumpalga tõus vähendab soolist palgalõhe, siis on mõistlik alampalga tõstmisega jõuliselt edasi liikuda. Eksperdid prognoosivad, et palgalõhe väheneb ka tänavusel aastal ning ma väga loodan, et ühel päeval saame soolise palgalõhe Eestis jätta vaid ajaloohuvilistele retrospektiivselt uurimiseks.

Artikkel ilmus 27. aprillil Õhtulehes.