Soolise võrdõiguslikkuse saavutamine vajab järjepidevat tööd ja avaliku sektori poolset eeskuju. Kahju, et hoolduskoormuse võrdsem jagamine, segregatsioon hariduses ja tööturul, palgalõhe vähendamine ja naiste osakaalu kasv juhtivatel ametikohtadel koalitsioonileppes kajastamist ei leia.

Olukorras, kus põhiseaduses abielu sätestamine mehe ja naise vahel on leppes selgelt kirjas koos referendumi toimumise ajaga, on võrdõiguslikkuse väljajätmine taotluslik ning mõne koalitsioonipartneri väljaütlemisi arvestades signaliseerib riski seni saavutatu kaotada.

Tervise valdkonnas deklareeritakse suuresti olemasoleva jätkamist, näiteks ravijärjekordade lühendamiseks ei pakuta välja ühtki asja, mis juba töös ei ole. Selle taustal joonistuvad välja vägivaldsete kurjategijate sundvõõrutus, täiskasvanute “terviseplaan”, mille puhul tekib küsimus, et kas tegemist on tõenduspõhiste tegevustega, mis meil mõnd murekohta lahendab. Samas ei ole leppesse mahtunud patsiendikindlustus, mis on tervishoiutöötajate, patsientide ja teenuse kvaliteedi huvides.

Lastetoetused, peretoetused, lasteaiatasud jne leppes mainimist ei leia. Ja seda koalitsioonis, kes loob rahvastikuministri koha ning eelduslikult võiks perepoliitikat tähtsustada.

Ühtlasi on kahju, et nii kogenud ja valdkonnaga tuttav minister nagu Kaia Iva ei saanud mehises valitsuses võimalust jätkata.