Jaani pidama sõitjal oli kütus kallim. Grillimiseks gaas kallim. Vorstid kallimad. Õlu muidugi ka kallim. Vähemalt ilm oli ilus. Viimane talv oli ka ilus – ei mäletagi, millal lumi detsembri aluses maha tuli nagu eelmisel talvel. Külm ja lumine talv aga muutub kiiresti kõigile kalliks. Ei piisa vorstist-õlust-grillist, tuba peab ka soe olema. Ja see on ilmselt mõne kuu pärast kallim kui kardame.
On see Estonia hukk või Tšernobõl – ei ole üht põhjust ja selgitust. Kõige hullemad asjad juhtuvad, kui mitu ebasoovitavat ja erakordset asja kokku langeb. Finantskriisi järel kestis aastaid rahatrükk ja siis algas koroonapandeemia, sealjuures Hiinas tähendab see endiselt rangete piirangumeetmete kasutamist, ja tarneahelate ümberkujundamine. Sõda loob alati ebastabiilsust ja toob tuleviku määramatust, aga seekord on me külje all Euroopa nafta ja gaasiga varustaja laiaulatuslik sõda suure toiduainete eksportija vastu.
Seega raha oli väga palju, jagus korteriturule ja krüptomaailma. Aga kaupa ei ole. Või vähemalt ei tule teda endiseid kanaleid pidi ja endises tempos. Nii me maksame selle vähese eest rohkem kui varem. Eestis tunneme energiakandjate ja toidukaupade hinnatõusu kiiremini ja valusamalt. Eestis ongi majandus väga energiamahukas ja toit moodustab inimeste tarbimiskorvis suurema osa kui Lääne-Euroopas. Seega me oleme tundlikumad energia- ja toiduhindadele.
Samuti me alles konvergeerume ehk liigumegi Lääne-Euroopa hindade ja palgatasemete poole, nii et ka ilma igasuguse maailmamölluta oli meil hinnatõus ja palgakasv kiirem. Lisanduvad kohalikud tegurid nagu teise samba raha kättesaadavaks muutumine.
Seega olud on erakorralised ja samas ei ole võimalik hinnatõusu põhjuseid Eesti otsustega mõjutada, rääkimata peatamisest. Suurim mõju hinnatõusu peatamiseks on ilmselt olnud Eestist Ukrainasse saadetud Javelinidel. Sõja lõppemiseks peab Ukraina muidugi võitma.
Eesti saab hinnatõusu mõju ainult leevendada. Muidugi mitte kõike ja kõigile kinni maksta, aga kuidagi ei saa ka nentida, et igaüks peab ise hakkama saama.
Õiglane on jätta inimesele kanda vastutus nende riskide eest, mida ta saab ise mõistlikult ette näha ja maandada. Gaasi hinna aastane tõus oli mais 217%, elektril 146%, kartulil 120%, diislil 55% ja munadel 53%. See pole muidugi mingi lõplik loetelu, vaid hinnatõus on üleüldine. Isegi neil, kellel on madalat palka teenides säästud kogunenud, sööb selline hinnatõus säästud väga kiiresti ära. Reaalsus on aga see, et meil on palju palgapäevast palgapäevani elajaid ning seda igasuguse sissetulekutasemega inimeste seas.
Sellist hinnatõusu ei olnud realistlik inimesel oodata, selleks valmistuda ega oma igapäevaelu kiiresti korraldada nii, et kulusurve väheneks. Ei ole näiteks võimalik teo kombel oma kodu selga võtta ja metsaserva kõndida, et vältida kallinenud kaugkütte kasutamist.
Mida oleks Eestis siis tarvis teha? Järgmise kütteperioodi puhul hinnatippude riski kannab riik elektri, gaasi ja kaugkütte puhul. Kõik ülejäänud otsused tehakse mitte erakorraliste ja uute meetmetena, vaid me seniseid murekohti ja pikaajalisi eesmärke silmas pidades.
Aastaid on suhteline vaesus kõrge üksikvanemate, üksi elavate eakate ja töötute puhul. Meil on olemas neile riskirühmadele suunatud toetused, mida saab heldemaks muuta ja mis ei too täiendavat administratiivset koormust.
Kõiki inimesi laialdaselt toetustele suunata ei ole mõistlik ega väärikas – tähtis oma teenitava sissetulekuga ära elada. Tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, mis Eesti astmeliselt väheneva tulumaksuvabastuse puhul tähendab sissetuleku suurenemist keskmisest madalamat sissetulekut teenivate inimeste jaoks, on lihtsasti rakendatav ja minu meelest maksusüsteemi kaasajastamine, mida oli vaja teha ka enne hinnatõusu, nüüd on aga vältimatu.
Lapsed on olnud eelarvekuludes koguaeg prioriteet ning on loogiline, et hinnatõus ei tohi koolitoidust välja viia liha, köögivilju ja kohalikku kraami, lapsed peavad saama huviharidust ka edaspidi ning lastetoetuse näol ühiskond endiselt kannab osa lastega lisanduvatest kuludest.
Kõik kulueurod, mis eelarve puudujääki suurendavad ei ole samaväärsed. Pikaajalise mõjuga õiged asjad on meil olemas nii investeeringute kui ka püsikulude puhul. Ühelt poolt, hoonete energiatõhususe parandamine annab renoveeritud maja elanikele juba järgmisest kuust küttekulude kokkuhoiu ning investeeringud kiiresse taastuvenergiavõimsuste välja ehitamisesse taskukohase hinnaga elektri. Teisalt sõltub paljude inimeste sissetulek riigi valmisolekust „kulutada“ – õpetajad ja õppejõud, päästjad ja politseinikud, õed ja arstid, sotsiaaltöötajad ja kultuuritöötajad, isegi treenerid saavad oma töötasu eelarvest, mille suhteline vähenemine kiire hinnatõusu korral ei ole teoreetiline või selgitatav, vaid töötamise motivatsiooni ja erialast järelkasvu pikaajaliselt mõjutav.
Lähenevad valimised panevad aga võidupakkumisi tegema maksulangetusteks, hüvitiste tõstmiseks ja tähelepanu saamiseks. Õnneks on ilm ilus.