Riina Sikkut | Juhi sobimatuse ainsaks kriteeriumiks ei ole süüdimõistev kohtuotsus

Eelmisel nädalal hõivas avaliku ruumi arutelu Aivar Mäe võimaliku kolleege alandava ja ahistava käitumise üle. Seda tüüpi juhtumi ilmsikstulek ei ole üllatav, küll aga olid üllatavad paljud avalikud reaktsioonid. Näiteks keskenduti juhtunu detailidele ja asuti kohe kohtuotsust ootama, ka Estonia nõukogu poolt, mis võimaldas vältida konkreetsete otsuste tegemist, kirjutab sotsiaaldemokraat Riina Sikkut Õhtulehes.

Nõukogu väitis täiesti õigesti, et nemad ei saa kohtu rolli võtta. Ei saagi. Täielikku infot omamata ei tohigi kedagi kiiresti hukka mõista. Aga nõukogu peab võtma nõukogu rolli ja saama aru,  et juhi sobimatuse ainsaks kriteeriumiks ei ole süüdimõistev kohtuotsus. Juhi, näiteks Estonia teatri direktori puhul ei piisa lavakogemusest, finantsaruannete lugemisoskusest ja nähtavasti ka üleriigiliselt tunnustatud „joviaalsusest.“ Enam ei piisa. Juhtimine on muutunud.

Töökoha ohutust nõuab ka seadus

Tehnoloogia kiire areng on ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud, me teeme upgrade-e ja käime koolitustel. Aga samamoodi muutuvad ka muud normid ja tavad. Näiteks õpilase ja õpetaja rollid on võrreldes minu koolikäimise ajaga muutunud, rahapesu puudutavad reeglid on karmistunud veelgi lühema aja jooksul ning töötervishoius on tulnud fookusesse  psühhosotsiaalsed ohutegurid. Kaasaegne juht on kaasav ja empaatiline, mitte allutav ja oma võimu teiste arvelt teostav liider. Just ülikoolid, ringhääling, teatrid, haiglad ja ministeeriumid võiksid näidata eeskuju ja luua oma töötajatele hea töökeskkonna.

Eesti jaoks on veel suhteliselt võõras, et organisatsioonides, kus paratamatult esinevad võimusuhted, on vaja läbi mõelda ja kokku leppida ka omavahelise suhtluse reeglid. Ikka selleks, et „inimestel oleks hea tunne tööl käia, kus nad ei pea kartma ahistamist ega ka ahistamissüüdistusi,“ nagu ütles soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta.

Eeskujuks olemise kõrval tuleb täita seadusi. Eelmise aasta algusest muutus töötervishoiu ja tööohutuse seadus, kus said tublisti täiendust psühhosotsiaalseid ohutegureid puudutavad sätted. See seadus on väga vajalik lugemismaterjal ka Estonia teatri nõukogule. Tööstressi allikatena toob seadus muuhulgas välja kaebuste esitamise võimaluse puudumise ja kaebustega mittetegelemise, eelarvamustest tuleneva ebavõrdse kohtlemise, diskrimineerimise, ahistamise, vägivalla, kiusamise ja hirmutamise. Juht peab oma töötajate jaoks tööstressi riske maandama nii, et töötajad tunnevad end tööl turvaliselt ning nende murede suhtes ollakse osavõtlik. Eesmärgiks olgu see, et „elurõõm on olemas kõigil, mitte ainult ülemustel“ nagu juba on tabavalt öeldud

Miks keskendutakse ohvrite isikutele?

On mõistetav, et ahistamisjuhtumite korral hakatakse keskenduma detailidele ja et hinnangu andmiseks soovitakse kõigest võimalikult palju teada. Selline info on väärtuslik politsei menetluses ja  karistuse määramisel, aga mitte avalikus debatis.

Ei ole tähtis, kes täpselt Eesti Ekspressile toimunut kirjeldas. Miks peaks meie suhtumist mõjutama see, kas ahistatu oli repetiitor või sekretär, ooperikoori liige või riietur? Nagu ka see, et miks räägiti neid lugusid just nüüd ja kas tegu on „nalja mittemõistvate uue põlvkonna“ töötajatega? Aga kollektiivides ongi erinevad inimesed – mõni pelgab oma sünnipäeva, sest tullakse kallistama, teine kallistaks kolleege igal hommikul. Sellega tuleb arvestada.

Kui avalikus debatis keskendume ohvrite isikutele, nende huumoritajule ja sobiva nalja defineerimisele, siis jääb pidamata nii vajalik arutelu alandava ja ahistava käitumise üle. Kuidas me lahendame paarkümmend aastat tagasi tehtud „kahemõttelist nalja“? Meist paljud on minevikus elanud üle juhtumeid, mida tänapäeval tajutakse ahistamisena, sobimatu käitumisena töökohal või koolis, võimu ärakasutamisena. Kas lahendada neid lugusid eraviisiliselt, ajakirjanduse või kohtu kaudu?

Kokkuvõttes on Aivar Mäe juhtum töökeskkonnaalane täiendõpe meile kõigile ja võimaldab ehk ühiskonnas läbi arutada aastate taha jäänud juhtumite käsitlemise keerulise teema. Loodan, et Estonias toimunu saab selgeks, kollektiiv leiab töörõõmu üles ning inimeste alavääristamist ja ahistamist ei aktsepteerita üheski organisatsioonis.

Riina Sikkut | Juhi sobimatuse ainsaks kriteeriumiks ei ole süüdimõistev kohtuotsus