Mõistetav, et tervisekriisiks valmisolek oli meil pea kaks aastat tagasi kehv. Nüüd on kogemus olemas. Aga lahendus…? küsib sotsiaaldemokraat Riina Sikkut Eesti Päevalehes.
Mõistetav, et tervisekriisiks valmisolek oli meil pea kaks aastat tagasi kehv. Nüüd on aga teadmisi koroonaviiruse kohta rohkem, piisavad varud isikukaitsevahendeid on olemas, ravivõtted tervishoius arenenud, kriisikommunikatsiooni kanalid ja kogemus avalikus sektoris olemas, kättesaadavad on isegi vaktsiinid ja on lootust, et peatselt jõuavad meieni ka uhiuued ravimid. Seda kõike arvestades peaks olema valitsusel võimalik teha plaan, mille järgi ühiskonda COVID-19 nakkuse leviku ajal juhtida. Ometi toimub endiselt lihtsalt vaevu-vaevu reageerimine avalikule arvamusele ja nakatumisnäitajatele. Ehk siis kaks nädalat liiga hilja.
See tähendab, et teises ja kolmandas laines on meil olnud välditavat tervise ja elude kaotust. Abituks tegev oli kõrvalt jälgida haiglate koormust kahe viimase laine ajal. Ühiskonna avatuna hoidmise sildi all jäeti kriisikoormus suuresti tervishoiusüsteemi kanda. Ning oleks aus vähemasti välja öelda, et praegune plaan (või õigemini plaani puudumine) on, et tervishoiusüsteem peab samaks valmistuma ka järgmise laine ajal. Ehk on valitsusel vähemasti aimu, milliseid ressursse tervishoiusüsteemile taastumiseks ja valmistumiseks võimaldatakse?
Valge raamat, milles kavandati ettevõtete, organisatsioonide ja ka kodanike n-ö valgusfoorile vastavad sammud igaühe poolt, jäi ainult koostamise vaevaks. Tegelikku kasutuselevõttu ega ka mistahes muu alternatiivse kava rakendamist ei ole toimunud. See on toonud kaasa ebakindluse nii inimestes kui ka ettevõtetes: valitsuse otsused (näiteks piirangute suhtes) ei ole ette aimatavad.
Eestil ei ole ka vaktsineerimisega hõlmatuse eesmärki, eriti haavatavas eakate rühmas, saavutatud, tõhustusdooside tegemise määr on muidugi veel madalam, maski kandmise harjumust ei ole liiga paljudel tekkinud, vaktsiinitõend on muutunud ühiskonda lõhestavaks ning selle võimalik muu ja positiivne mõju on soovitule alla jäänud.
Meie riik läheb pea ees järgmisesse lainesse. Kusjuures viimase poole aasta jooksul pole suudetud praeguse kriisi juhtimises kriitilise tähtsusega asutusele, s.o terviseametile leida uut kompetentset juhti. Sisuliselt julgeolekukriisi mõõtu väljakutse juhtimiseks ei piisa ministritest. Käsuliini töötamiseks peavad kõik ametikohad täidetud olema ka tervisekriisis. Praegused augud annavad nakatumisnäitajates tunda.
Millised on ikkagi soovitused juba käega katsutavateks pühadeks ja sellele järgnevaks ajaks? Ainus, mida kindlalt teame on, et aastavahetusel saab pidu pidada küll – isegi kaks ööd järjest!
Kust saab aga tõhustusdoosi? (See on muide küsimus ühelt valijalt: kust saab tõhustusdoosi, kui digiregistratuur ei lase aega broneerida ja perearst soovitab kõigepealt hoopis antikehade testi teha?)
Millises järjekorras piiranguid ühiskonnale kehtestatakse, millised on ootused ja lootused meie kooliperedele, et lapsed saaksid koolis käia?
Märksa rahulikumalt saaks pühi pidada, kui oleks teada, milline on plaan nakkuse leviku tõkestamiseks. Uus tüvi – omikron – levib hooga. Ja tervise- ja tööminister on kinnitanud, see viirus saab meid kõiki kätte. Kas selle teadmise juures on kogu valitsusel käed lihtsalt rüppe vajunud, sest lahendusi ei olegi? Või on siiski võimalik viiruse teele tõkkeid panna, meie inimeste elusid ja tervist säästa, seda tõhusas koostöös omavalitsuste, koolide, tervishoiu- ja hoolekandeasutuste ning tööandjatega?
Mis plaan on, Kaja Kallas ja Tanel Kiik?!