Eesti 200 leiab, et tervishoiu rahastamisel peaks võtma arvesse inimese tervisekäitumist, näiteks laste vaktsineerimist, tervisekontrollidel ja sõeluuringutel osalemist. Kes käitub paremini, maksab vähem makse. Mina ei saa sellega kuidagi nõustuda. Sellise lahenduse mured on nii põhimõttelised kui ka praktilised ning kokkuvõttes suureneb tervise ebavõrdsus, kirjutab tervise- ja tööminister Riina Sikkut.

Ma soovin elada riigis, kus keskkond toetab tervislike valikute tegemist, inimesed on oma valikutes vabad ning hädas tullakse kõigile appi. Sellise riigi poole ei aita meid Eesti 200 välja pakutu, kus “sarnaselt tulumaksuga deklareeriks inimene oma tervisekäitumist” ja hästi käitujad saavad sotsiaalmaksusoodustuse.

Tervisepoliitika eksperdina tean ma, et tervist mõjutavad suuresti sotsiaalmajanduslikud tegurid ning pean maksude ja tervisekäitumise otsest sidumist ühiskonna jaoks halvaks valikuks. Meie tervisekäitumist ja terviseseisundit mõjutab väga palju me haridustase, me vanemate haridus, sissetulek jne. Eestis on väga kõrge ebavõrdsus tervises – näiteks kõrgema haridusega inimeste eluiga on pikem, suurema sissetulekuga inimeste oma samuti.

Kui siduda sotsiaalmaksu suurus tervisekäitumisega, siis on tulemuseks see, et rohkem maksavad väiksema sissetulekuga, madala haridusega inimesed. Ja neis peredes jääb vähem raha lapsele värske ja tervisliku toidu ostmiseks, trennide võimaldamiseks – lapse toitumisharjumused kujunevad ebatervislikud, tekib ülekaal, ka laps maksab tulevikus rohkem sotsiaalmaksu. Ebavõrdsuse süvendamist ja kihistumist ei peaks tervisesüsteemi pakutavate stiimulitega toetama!

Tervisekäitumise arvestamine rahastamisel tähendab keerulisi eetilisi valikuid

Varem on Eestis korduvalt arutatud “inimesele oma tervise eest vastutuse panemist”, näiteks et suitsetajad ja ülekaalulised tasuvad suurema osa oma ravikuludest. Sellisel juhul tähendab tervisekäitumise sidumine ravikulude rahastamise või inimese maksukoormusega keerukate eetiliste valikute tegemist, mis seavad inimesed ebavõrdsesse olukorda paljuski neist endist sõltumatutel asjaoludel. Kuidas võtta arvesse pärilikkust? Mil määral karistada mineviku pattude eest? Mil määral kannavad lapsed vanemate halbade valikute eest kõrgemat maksukoormust?

Me keegi ei peaks hakkama hindama, et kooriproovi asemel oleks pidanud inimene õhtud jooksurajal veetma. Või kas regulaarse spordiharrastamise ja tervisliku toitumisega, kuid teetanuse korduvvaktsineerimise tegemata jätnud inimese kulusid katta? Enamasti ei ole võimalik otseselt siduda inimese tervisekäitumist ja haigestumist. Jah, statistiline seos on olemas, kuid konkreetse inimese puhul ei saa väita, et ülekaal põhjustas selle või teise tervisemure. Kes hakkab hindama, kas heas vormis suitsetava inimene haigus on seotud tubakaga või oli see suitsetamisest sõltumata inimest tabanud terviserike?

Tervislikud valikud peavad olema kõigi jaoks lihtsad

Selle asemel peame liikuma suunas, kus keskkond toetab tervislike valikute tegemist – lasteaias, koolis, haiglas ja hooldekodus pakutakse me ühise raha eest tervislikku toitu. Avalik ruum toetab jala, jalgratta või ühistranspordiga liikumist, terviserajad, staadionid ja muud liikumisvõimalusi pakkuvad kohad on mugavalt kättesaadavad, kooliprogrammis antakse teadmised tervislike eluviiside, esmaabi, oma tervise, ka vaimse tervise hoidmise kohta. Meelemürgid on kallid ja raskesti kättesaadavad. Peaks kujundama keskkonda, kus tervislik valik oleks lihtne valik. Siis meil ei olegi vaja kedagi premeerida ega karistada.

Inimestel on teadmised olemas, keskkond toetab tervislikkust ning igaüks teeb oma valikud. Kui inimene käib koolis, haigestub või vajab hoolekannet, siis katame need kulud ühiselt. Sealjuures haige kulude katmine ei sõltu tema tehtud valikutest.

Lisaks eetilistele ja põhimõttelistele muredele on ka praktilised. Kas Eesti 200 juurutatav tervisekäitumise deklaratsioon on eeltäidetud – inimene, kel vähiravi käigus rinnad eemaldatud, ei pea mammograafias käimist deklareerima? Immuunpuudulikkusega lapse vaktsineerimiskavast kinnipidamist ei eeldata? Aga tuulerõugetes väikelaps, keda kava kohaselt ei saanud vaktsineerida? Kas usume vanemat, kes deklareerib, et laps oli pikalt tõbine ja seetõttu ei saanud vaktsineerida, või rakendame täiendavaid kontrolle? Ja tulemuseks on see, et suurem osa rahvastikust, kes lapsi vaktsineerivad, sõeluuringutes osalevad ja perearstil käivad, saavad osa maksurahast tagasi. Need, kelle käitumist me tegelikult sooviksime suunata – mil määral see instrument töötab nende jaoks?

Isegi regulaarsete tervisekontrollide osas pole üksmeelt – perearstid on väitnud, et tervisekontrollid tõstavad töökoormust ja võivad põhjustada inimestel terviseärevust rohkem, kui loovad väärtust ennetuses.

Rõhk peab siiski olema elukeskkonnal, mis toetab seda, et kõik inimesed saaksid võrdselt teha tervislikke valikuid. Sotsiaaldemokraadina pean oluliseks, et inimesed on oma tervisekäitumises vabad ning hädas tullakse kõigile appi.

Vaktsineerimise hõlmatust tuleb kahtlemata tõsta

Üheks tervisekäitumise näiteks on toodud vaktsineerimist. Vaktsineerimine aitab vältida rasketesse haigustesse jäämist. Kui teadus on meile sellise enda kaitsmise võimaluse andnud, tuleb seda kasutada. On täiesti arusaamatu riskida sellega, et laps haigestub lastehalvatusse või leetritesse või teetanusse, kui on olemas töötav ja lapse jaoks tasuta kaitse vaktsiini näol olemas. Laste vaktsineerimisega hõlmatuse langus on murekoht ning kahtlemata tuleb tegeleda rahvastiku kaitse tagava 95% hõlmatuse saavutamisega. Nii et Eesti 200 muret mõistan, kuid väljapakutud lahendus ei ole murega proportsionaalne ning sellega kaasnevad laiemalt negatiivsed mõjud.