Kui saame puhtama poliitika, võrdsema ühiskonna ning rohelisema majanduse ja energeetika, siis on valitsus miinimumi teinud ning kriisi taustal on raske ka enamat nõuda, kirjutab sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige .
Koroonaajal on info saamise, aga ehk ka meelelahutuse vormiks saanud pressikonverents. Igapäevaste koroonapressikonverentside asemel on viimased kümme päeva olnud võimalik jälgida igaõhtust koalitsioonikõneluste pressikonverentsi. Ja seal väljaöeldu põhjal aimata, mida on loodav valitsus hariduses, välispoliitikas ja teistes küsimustes päeva jooksul kokku leppinud.
Viimase kahe aasta poliitmöllu kõrval tunduvad need igaõhtused sõnavõtud tavapärased, isegi igavad ja vahepeal lausa valulikud vaadata. Aga ehmatust ei olegi vaja, poliitikat saab teha rahulikult.
Demokraatias on selle kõrval, mida tehakse, tähtis see, kuidas tehakse. Otsustaja valjem hääl ja kõvem sõna, suurem lubadus ja kõrgem koht ei taga otsuse legitiimsust. Hoopis teadmispõhine otsustamine ja arusaamine sellest, miks otsus tehakse, milline on selle mõju ning mida teised otsusest arvavad, on tähtsad.
Nii et ootuspäraselt näeme poliitikas stiilimuutust. Aga mida siis muutunud moel teha soovitakse – milliseid reforme oodata või peljata? Pressikonverentsil kuuldu põhjal tundus, nagu Reformierakond ei olekski viimast nelja aastat opositsioonis olnud, vaid tegeleks edasi «peenhäälestusega», nagu kriitikud juba on jõudnud öelda. Kus on kogunenud mõtted-plaanid, mida valitsuses ellu viima hakata? Visiooni asemel kuuleme maksurahust ja eesti keele õppest lasteaias ning üldsõnalisest koalitsioonileppest, et saaks kiiremini valitsuse ametisse, sest kriis nõuab toimivat valitsust. Ma ei oleks tegelikult kriitiline, sest näen igapäevase kriisilahendamise kõrval koalitsioonikõnelustel kajavat kolme teemat, millega Kaja Kallase valitsus plaanib edasi minna, et end eelmisest valitsusest eristada ja oma jälg jätta: erakondade rahastamine, võrdsuspoliitika ja rohepööre.
Esiteks poliitika puhtamaks. Eesti demokraatiat õõnestava poliitilise korruptsiooni lõpetamiseks, valitsuse usalduse suurendamiseks, Keskerakonna korruptsioonikohtuasjade pideva selgitamise ja koalitsioonipartneri valiku põhjendamise ebameeldivast ülesandest vabanemiseks on Kaja Kallase jaoks vältimatu tegeleda kiiresti ja jõuliselt erakondade rahastamise läbipaistvuse ja selle järelevalve parandamisega. Esimesed signaalid sellest on tulnud: Keskerakond võttis oma allkirja tagasi põhiseaduskomisjonis seisvalt ERJK kaotamise eelnõult ning Mailis Reps kinnitas, et ei ole loodava valitsuse liige. Samas ootavad ERJK ja õiguskantsleri ettepanekud ERJK tugevdamiseks ja pädevuse laiendamiseks seaduseks saamist. Samuti aitab erakondade rahavajadusest tingitud korruptsiooniriski maandamisele kaasa valimiskampaaniatele rahalise ülempiiri kehtestamine.
Teiseks väärtuseline eristumine. Eelmise valitsuse koalitsioonileppes soolist võrdõiguslikkust ei mainitud, võrdõiguslikkusega tegelevate ühenduste eelarvelise rahastamise vastu võideldi ja enam kui aasta tagasi esitatud eelnõu, mis lubab abivajaval noorel pöörduda psühhiaatri poole ka iseseisvalt, seisis seni EKRE vastuseisu tõttu. Viimase seadusemuudatuse on loodav valitsus juba lubanud lähiajal vastu võtta, aga ilmselt leiavad koalitsioonileppes kajastamist ka teised võrdset kohtlemist ja võrdõiguslikkust puudutavad küsimused, mis ei ole suure eelarvemõjuga, vaid signaalväärtusega.
Kolmandaks roheline tulevik. Kõige tugevamad sõnumid on seni kõlanud rohepöörde teemal: ei toetata fossiilkütustel põhinevaid projekte, kiirendatakse üleminekut taastuvenergiale, kõrvaldatakse takistused meretuuleparkide rajamiseks, lepitakse kokku süsinikuneutraalsuse saavutamise aastas. Õnneks on taasterahastu, uue euroraha ja õiglase ülemineku vahendite kasutamise plaan on alles kokkuleppimise järgus, nii on võimalik miljardeid välisraha kasutada sihipäraselt rohepöördeks.
Kusjuures Keskerakond sobib sellise plaani puhul valitsuspartneriks hästi, sest tal on vaja end rehabiliteerida, tegeledes erakondade rahastamise läbipaistvuse suurendamisega, kinnitada oma liberaalseid väärtusi ja kahtlemata seista selle eest, et üleminek oleks õiglane, raha jõuaks Ida-Virumaale ning suure eelarvepuudujäägi olukorras tehtavad kärped ei suurendaks ebavõrdsust.
Muidugi tahan hüüda, et isegi senisel tasemel arstiabi kättesaadavuse tagamiseks on tarvis lahendada tervishoiu lisarahavajadus ning ei ole inimlik, et erivajadusega laste ja eakate omaste eest hoolitsemise füüsilist ja finantsilist koormat kannavad eelkõige lähedased, kuid tervishoiu rahastamise ja pikaajalise hoolduse reform valitsuse plaanidesse ei mahu. Aga kui saame puhtama poliitika, võrdsema ühiskonna ning rohelisema majanduse ja energeetika, siis on valitsus miinimumi teinud ning kriisi taustal on raske ka enamat nõuda.