Riina Sikkut: Perevägivalla tõkestamine on meie kõigi ühine vastutus

riina sikkut
Lähipäevil kõlanud arvamused, et perevägivald on peresisene asi ning lastekaitsjad ja naisorganisatsioonid sekkuvad perekonna siseasjadesse, vajab selgesõnalist ümberlükkamist. Perevägivalla tõkestamine on meie kõigi ühine vastutus. Jagan siinkohal oma jõulupühade-eelset arvamusavaldust, kuna tajun, et on vaja korrata sõnumit – abi vägivalla vastu on olemas ja me kõik saame selle heaks samme astuda. Üks telefonikõne võib päästa elu, kirjutab Riina Sikkut.
 
Perevägivald läheb maksma 116 miljonit aastas
„Mul üleval naabrid kaklevad, mees läks arvatavasti naisele kallale. Nad on praegu kahekesi, ma arvan, aga kõik eelnevad korrad on väikelaps kõrval olnud ja röökinud.“
„Kõrvalkorteris käib kisa ehk meesterahvas vist peksab naisterahvast.“
Need on üksikud väljavõtted häirekeskusele tehtud kõnedest. Iga päev saab politsei mitukümmend lähisuhtevägivallaga seotud väljakutset ning ühes kuus tuleb väljakutseid kokku üle 800. Ometi on hea, et need väljakutsed tehakse – see näitab, et üha rohkem perevägivalla juhtumeid jõuab koduseinte vahelt välja, mis on eeldus vägivalla lõppemiseks.
Riigi jaoks on perevägivalla tõkestamine prioriteet. Enam ei küsita, kas perevägivalla puhul pole mitte tegemist kahe inimese omavahelise suhtlemisstiili eripäraga, vaid ühiskond on küpsenud mõistma, et vägivallale ei ole mingit õigustust.
Eesti avatud ühiskonna instituudi arvutuste kohaselt läheb meile perevägivald iga-aastaselt maksma üle 116 miljoni euro. See on kulu, mille me kõik oma ühisest rahakotist kinni maksame – olgu siis tervishoiu- ja sotsiaalteenuste, õigusabi- ja kriminaalmenetluse kulude, haiguspäevadena, kaotatud vaimse ja füüsilise tervisena, saamata jäänud toodanguna. See on raha, mida me saaksime kasutada hoopis teisiti, hoopis positiivsemal eesmärgil.
Perevägivalla nõiaringist väljapääsemine on pahatihti väga keeruline – ohvreid kammitseb hirm vägivallatseja ees ning liiga tihti ka majanduslik sõltuvus. Riiklik ohvriabisüsteem on loodud selleks, et ükski ohver ei peaks oma mures üksi jääma. Kannatanute abistamiseks on loodud naiste tugikeskused, mille rahastus on tõusnud miljoni euroni aastas. Loodan väga, et mitte ükski ohver ei pea vägivalda kannatama 51 aastat, nagu hiljuti ühe meedias avaldatud juhtumi puhul.
 
Vägivallamuster kandub põlvest-põlve edasi
Perevägivalla puhul ei piisa kvaliteetsest ohvriabist. Me peame tegelema ka vägivallatsejaga, tema hoiakute ja käitumise muutmisega, et peatada vägivalla jätkumine. Riigieelarves on raha ka vägivallatsejate sekkumisprogrammi jaoks, töö on juba alanud ja järgmisel aastal muudame sekkumised süsteemsemaks.
Kolmandikul juhtudel on perevägivalla pealtnägijaiks ning kaaskannatajaiks lapsed. Need on lapsed, kelle koduseinad ei paku turvalist ja rahulikku keskkonda, vaid valu, hirmu ja põlvest-põlve edasi kanduvat vägivallamustrit. Me saame seda muuta, kui me julgeme sekkuda.
Üks 8-aastane tüdruk helistas eelmise aasta detsembris Häirekeskusesse ja ütles, et tema isa karjub ema peale. Laps oli hirmul. Politsei selgitas sündmuskohal välja, et mees on joobes ja elukaaslased tülitsevad. Õnneks ei olnud kodus toimunud füüsilist vägivalda, kuid lähisuhtevägivald ei tähendagi vaid füüsilist vägivalda. See võib olla ka vaimne, kui sind alandatakse, mõnitatakse ja hirmutatakse. See väike tüdruk oli vapper ja julge, et ta sekkus olukorrast teada andes.
Sellepärast panen südamele kõigile – perevägivalla tõkestamine on meie kõigi ühine vastutus. Üks telefonikõne võib päästa elu. Olgu teatajaks kannatanu, vägivallatseja ise, vägivalda pealt näinud-kuulnud laps või tähelepanelik naaber, abi vägivalla vastu on olemas. Tuleb astuda vaid esimene samm – olgu selleks siis kõne häirekeskuse numbrile 112, ühenduse võtmine piirkonna naiste tugikeskusega (kontaktid on leitavad sotsiaalkindlustusameti veebilehelt www.sotsiaalkindlustusamet.ee) või helistamine 1. jaanuarist 2019 tööd alustanud ööpäevaringsele kriisiabitelefonile 116 006.
Vägivallavaba elu on inimõigus.
Artikkel on algselt ilmunud Õhtulehes.